Nädala album: Tedremängudeks ööklubides

Black Eyed Peas “The Beginning”
(Interscope)

Kuulates viimase mõne aasta Black Eyed Peasi toodangut, ei suuda minu mõistus lihtsalt aru saada sellest, kui kõrgelt on võimalik kui madalale langeda. Mõttetu on haliseda “ideaalide peenrahaks vahetamise” teemadel ikka ja jälle, aga Black Eyed Peas esindab minu jaoks kõike seda, mis muusikas on valesti. Just nimelt seda ideedest lahti ütlemist rahalise kasusaamise eesmärgil. Ja ma ei tahaks hakata jahuma teemadel, kas muusikat tehakse raha pärast või kunsti pärast. Ka kommertspop võib olla hea, see on selge, olgu tõestuseks kas või siinse vaimse juhi will.i.ami mõne aasta tagune sooloplaat “Songs about Girls”. Mis aga tema põhibändi puudutab, siis ehk on see kukkumine nii valus just seetõttu, et nad tegid oma karjääri alguses kaks albumitäit eriti suurepärast laiska California hiphoppi. Ilmselt ei toonud hea muusika piisavalt sisse, bändi võeti lehvima üks naisterahvas (Fergie) ja lood asendusid mingite lastelauludega.

Siinne autotune-soga on aga isegi Black Eyed Peasi endi olematult madala lati alt puhas läbijooksmine. Reaalsustaju täiesti kaotanutena lauldakse üksteise järel selliseid fraase nagu “Don’t Stop the Party”, “Baby Let Me Love You Long Time”, mis apelleerivad kõige madalamale ühisnimetajale.

Jah, nendel reklaamkõllidel on oma funktsioon pakkuda võimalikult tundevaba tausta muusikakaugete inimeste tedremängudeks neis klubides, kust saab kaks džinntoonikut kolme hinnaga. Muusikaliselt üritatakse integreerida mitmeid moodsamaid tantsumuusika stiile sellesse imalasse kastmesse, et labastada kõik see, mis vahepeal keldrite sügavustes on välja mõeldud.

See ei ole enam muusika. Tehniliselt ehk, aga esteetiliselt mitte. Nimetame seda mingi teise tootegrupi nimega. 0