Nädala album: Tunda on õhku ja pingevabadust
Smilers “Viimane”
(Popcorn Productions)
Liiga lihtne oleks kirjutada, et Smilers on teinud järjekordse Smilersi plaadi. Kulunud oleks nentida, et fännid ei pea oma lemmikbändis tõenäoliselt mitte kunagi pettuma. Kibe oleks vinguda, et need lood on jälle kuidagi liiga parajalt kirjutatud, et mõjuda päris viimase lõpuni veenvalt.
Sest esiteks. Smilersi viimase plaadi muudab juba eelarvamuste tasandil sümpaatseks tõik, et tegemist on bändi omatoodanguga. Salvestamisest väljaandmiseni. Pole parata, kuid kui vabariigi püsivamalt põhilisemaid punte niimoodi lõdva randmega ning ilma kadudeta (kuigi viimases järjekorras) poolt vahetab, siis on apostel Epliku indie-diskursus ilmselgelt võitnud.
Ja teiseks. Tuleb tunnistada, et tänase seisuga kuulub — oma kirtsus ninad võivad snoobid nüüd ilusti p*rsse panna — Hendrik Sal-Saller kahtlemata samasse ritta Vaiko Epliku, Allan Vainola ja Riho Sibulaga. Sest mida iganes need neli laulukirjutajat teevad, käib see läbi niivõrd tugeva isiksuseprisma, et mõjub alati kellelegi veenvalt, andes võimaluse samastumiseks ning seeläbi enda mõnest elu umbsõlmest läbi raiumiseks. Sal-Salleri publik on lihtsalt peavool, ja ongi kogu traagika.
Ja nüüd veidi asjast ka. “Viimane” on siiski täpselt sama palju Smilersi plaat nagu eelmine või see, mille peal oli “Viis kasti õlut”. Mis ta minu jaoks muhedaks muudab, on saund. Tunda on õhku ja pingevabadust, mõnuga täpselt õigetesse kohtadesse tõmmatud ja seekord veidi räpaselt kõlavaid kitarriakorde-, -riffe ja fille, kenasti kolksuvaid trumme ning tamburiini ja Sal-Salleri laisavõitu nasaaltämbrit. Seni Smilersit iseloomustanud stuudiosteriilust ei leia siit otsides ka mitte Ott Lepland. Tekstid räägivad endiselt lihtsatest asjadest — samastumismoment! –, kuid pigem elunäinu vaatenurgast (“Nagu Chuck Norris” ja “Kolm musketäri” või “Vihmatants”), mis ei välista sõbralikku irooniat (“Tantsin nagu loom”), lihtsalt armunud veiderdamist (“Halloo kosmos”) või üleajavat tunnetevalu (“Veebruar”). Kümnest loost kaks on väga tugevad, kuus tugevad ja kaks mitte nii tugevad, ent ikka pealpool latti. Fännid ei pettu. Nagu ka avatud suhtumist harjutavad snoobid. Loodetavasti. 7/10
