Nädala album: Vaikse nukra romantik-roboti pop
The xx “Coexist”
(Young Turks / XL Recordings)
Londonist pärit The xx’i kolme aasta tagune debüüt oli tähelepanuväärne sündmus. Omalaadselt minimalistlikult ja melanhoolselt kõlav bänd võeti avasüli vastu nii publiku kui kriitikute poolt. Nad võitsid hoobilt ka Inglismaal mõjuka Mercury auhinna.
Mulle meeldis see plaat samuti. Eriti aga mõte, et kogu selle bändi helipilt oli pärit ühest loost – Chris Isaaki “Wicked Game”. Intellektuaalselt on suhteliselt huvitav lisada “Wicked Game” ikooniliste lugude nimekirja. Nimekirja, kuhu kuulub näiteks “I Feel Love”, mis põhimõtteliselt pani aluse Detroiti techno’le. Meenub ka Karl Martin Sinijärve anekdootlik üldistus house-muusika kohta: üks Boney M kõik. Mis, kui järele mõelda, ei ole väga kaugel netikommentaatorite arusaamast kaasaegsest kunstist.
Aga ärme kaldu teemast kõrvale (kuigi Sinijärvele, ma arvan, see plaat meeldib küll).
Esimene märk, et The xx äkki ei olegi nii hea, kui arvasin, oli siis, kui minu musafriikidest sõbrad neid paar aastat tagasi Flow’l esinemas nägid. See olla olnud igav. Ma olin kindel, et eks The xx’i muusika ongi liiga intiimne ja vaikne, et suurel festivalilaval muljet avaldada. Nägin nüüd neid sel suvel Barcelonas paarikümnele tuhandele inimesele esinemas ja tuli tunnistada, et eksisin. Bassimehe/laulja Oliver Simi koreograafia oli valguse ja harvade trummilöökidega sünkroonis. See oli iseäranis võõrastav. Bändid, kes harjutavad lavalist liikumist, ei kuulu põhimõtteliselt minu maailma, kui just nalja ei tehta. Andestamatu. Ülejäänud kaks seisid paigal – see oli ok. Ja mul oligi igav.
Põhiline, mida The xx’i uuele plaadile ette heita, ongi just see, et ta on igav. Tervet albumit läbib üks ja sama emotsioon. Nagu inimene, kes räägib ainult vaikse ja nukra häälega. Nagu robot. Ärge saage valesti aru, mulle meeldib melanhoolne muusika. Siin kirjutab The Smithsi fänn. Aga Morrissey paletil oli erinevaid värve. The xx’il mitte.
Eriti kurvaks teeb mind aga trio biidimeistri Jamie Smithi tagasihoidlik roll. Tema nutikad ja julged sooloasjad klubimuusika vallas Jamie XX’ina lubaks palju enamat. Aga see on bändi enda otsus. Kuuldavasti nähti “Coexistiga” rohkem vaeva kui debüüdiga. Pandi püsti oma stuudio, lood kirjutati koos jne.
Aga mis seal ikka. Plaat müüb, enamik Briti muusikapressist on ka rahul. Minul aga on juures järjekordne artist, kelle kohta saan öelda, et nende esimene album oli hea jah. Või siis lahmida nagu netikommentaator: ah järjekordne Everything But The Girl. 6/10
