Heroiinist võõrutatud, uuesti kokkutulnud rokkarite rokkarid.
Niisiis jälle üks järjekordne Jane’s Addictioni plaat – argiselt, pärikarva silitavalt tuttav. See järjekordsus on kuidagi nii ilmne, kehtestab end laulude valikus, kõlas, hoiakutes... Hea siis küll, miks mitte. Ent probleem on selles, et see on esimene JA album pärast 13 aastat ja seega tahtsin ma, et ta oleks mitte midagi tuttavat, vaid maksimumdetsibellidega suursündmus minu elus ja nõndamoodi veel kuudekaupa. Ning see neetud järjekordsus, pole midagi sellist, mida ma tollelt plaadilt tegelikult lootsin. Ma uskusin et “Strays” edeneb mu teadvuses suureks tasapisi ja jäin ootama. Aga ta on siiski pärast kümneid kuulamisi ikka veel seal, kus varem – poolel teel, natuke siin, natuke seal – nii et ma ei tea enam oodatagi.
1990. aasta “Ritual De Lo Habitual” on üks mu armastatumaid rockplaate läbi aegade. Kuskil pole punkpaatos ja hipihõllandus end niisuguseks ambitsioonikaks art-rock-monstrumiks kokku surunud kui seal. Kuskil mujal peale Perry Farrelli pole ma kohanud lauljat, kes võib kõlada nagu Sex Pistolsi Johnny Rotten ja siis hetk hiljem nagu Yesi Jon Anderson. Ja kõikjal sealsetes lugudes kullakarva sädemeid pritsiv kitarrist Dave Navarro on omaette teema.
Ja nüüd siis “Strays”, kus on Navarro ja Farrell ja üksteist uut lugu pluss produtsent Bob Ezrin (Alice Cooper, Lou Reed, Pink Floyd). Võib olla on just tema süüdi selles voolujoonelises raadiorockis? Või selles, et mitmed ja mitmed lood jäävad lihtsalt liiga kauaks oma riffe poleerima? Või selleski, et suurejoonelisuse asemel, mida ma siin ikka veel proovin avastada, on paraku vaid natuke liiga palju õhku? Ma ei tea. Aga ma tean, et kui keegi ütleb, et see siin on JA essents, siis ütlen vastu: pole olemas mingit nende essentsi, mida ma tahaks kasutada pärast kogu unikaalsuse ja erandlikkuse väljafiltreerimist.
Aga hea küll, kuivõrd paremaid plaate neilt käepärast ei ole, siis kasutagem seda – lõppude lõpuks on siin “Just Because” või “Riches” või “True Nature”. Võtke ja valige oma kolm lemmikut (või neli, või viis). Ärge ainult oodake, et midagi siit kuigivõrd üle pea kokku lööks.
