Tagasivaade koos sümfooniaorkestriga.
Kui minna Joni Mitchelli juuri otsima kusagile 70ndate alguse folk-rock’i sekka, tuleks epiteete hoolega valida. Ideoloogiliselt korrektne arusaam ehk räägibki tolle muusika tõerääkimise ambitsioonist ja pihtimise paleusest, aususest, siirusest, hingepuhtusest. Tõsi ju jah, kuid ainult teatud piirini. Sest keegi neist ei karjunud hinge välja nagu Janis Joplin. Kõik nad olid ausad ja puhtad kuidagi valitult ja kunstipäraselt. Ning Joni Mitchell veel iseäranis. Intiimsus kui privileeg – just see tegi ta huvitavaks, laulis ta oma karjääri edenedes siis mida tahes (dþässi näiteks).
“Travelogue” on tema tagasivaade oma karjäärile sümfooniaorkestri abiga. On huvitav, on iluski, sellisel kliinilisel, “eksponeeritud” viisil. Need on head lood kõik, kuid Mitchell ei pane suurt ainsatki neist tõsiselt proovile, ei küsi nende tugevuse ja elujõu põhjust. Need on juba pühitsetud, rituaalseks ülendatud laulud ja meil teiega lihtsalt lubatakse seal juures olla. Midagi neis meenutab endiselt põlemist, kuid leeke pole näha, ainult selline lambike, nagu nad vahest muuseumides piltide ette panevad. See plaat, tegelikult kogu see kaunilt disainitud projekt ümbrisest alates soovib, et ma paigal istuksin ja imetleksin. Ja ma siis imetlen.
Võin ma nüüd oma metal-plaatide juurde tagasi minna? 6
