Pop-kantri kassajumalanna ründab mitmes eri pakendis.
Üheksakümnendate keskel kangastus kantritar Shania Twainil ja tema abikaasal-produtsendil Robert John “Mutt” Langel fantastiline idee. Idee retsida kantrimuusikat hi-energy disko ja pehme hardrockiga ning teha Shaniast leopard-mustriga-liibekaid kandev vamp. Rohkem sündisaunde, rohkem trummimasinaid ning kangemaid kitarririffe, vähem riideid. Loole “That Don’t Impress Me Much” pandi külge hausirütm ja uus ja glamuurikas disko’n’western oli sündinud. Sama liigutusega leiutati Nightlight Duo. Airi Ojamets võttis riideid vähemaks. Justament tuli kollektiivselt.
See innovatiivne nipp osutus ühesõnaga põrgulikult edukaks. Kaks korda välja antud album “Come On Over” – alguses kantri-, siis tantsulise liini versioonis – müüs 34 miljonit eksemplari. Ükski teine naisterahvas pole mõnd oma plaati sellises koguses müünud.
Ja miks siis mitte edasi panna? Shania ja Robert on oma uuendusmeelsushoos taas sammu edasi hüpanud ja “Up!” ning tema 19 lugu ilmuvad publikule juba “kolmes!” erinevas värvis. See on jube keeruline ja jube huvitav. Versioonil “green” kuuled Shaniat kõige kantrilikumas kantris ja mõeldud on see vaid USA turule. Euroopa ja Aasia rahvastele ilmub aga uus Shania “red”- ja “blue”-kujul. Esimene tatsub disko-kantri-arranzheeringus ja viimasel Indias Mumbai linnas salvestatud “sinisel” möllavad aasia-kõlad: sidrad, tablad, trance, acid ja muu India ookeani äärne. Line-dancing Goa öös.
Eks see “Up!” kõlab tegelikult nagu ta kõlab. Forsseeritud Shania Twain. Tema hääl on endiselt ninisev ja nänisev udusireen ning poseeritud meesteõgijaliku otsustuskindlusega tormab see vamp läbi heinapallidisko ja bonjovi-nüketega rockimiste (abikaasa John on kunagi produtseerinud Foreigneri, Def Leppardit, The Carsi jts), mis kõik ekspluateerivad tuttavat ultrareibast shablooni. No heitke korraks pilk laulude pealkirjadele, kui väga erinevad nad ongi (ja mitte ainult hüüumärkide pärast!)? - “I’m Gonna Getcha Good!” ja “(Wanna Get To Know You) That Good!” ja “Thank You Baby! (For Makin Someday Come So Soon)” ja “What A Way To Wanna Be!” ja “I’m Not In The Mood (To Say No)!”? Ja need laulud kõlavadki tõepoolest just nii nagu pealkirja lugedes arvata võib. Läbitungivalt ja takkaandvalt.
