Nädala album
The Hives
“Tyrannosaurus Hives”
(Polydor)
Rootsi revival-rollarid on liiga palju vaeva näinud.
Poisid on üksteist aastat rüganud, et “Nädala albumisse” pääseda ja nüüd lõpuks see siis juhtus. Palju õnne! Tore, kui inimesed saavutavad eesmärgi, mille nimel on palju tööd tehtud. Jah, töö - see töö! Uuemal ajal popstaarid enam muust ei räägigi kui tööst. Tehakse tööd, et läbi lüüa, töötatakse stuudios uute albumite kallal ning kontserdilaval, kus antakse endast “kõik”. Ja töötegemise juttu ei aja ainult Maarja või Mariah Carey taolised artistid. Kuhu jäi lõbu ja lust for life? Ma millegipärast hästi ei usu, et Pistols või Stooges oleks oma tegevust just “töötamisena” defineerinud. Pigem tundub, et Iggy pole siiamaani üle saanud shokist, kui mõikas, et võib vabalt laamendada ja mürtsu teha ning selle eest veel makstakse kah.
Tänapäeval leidub igas asutuses kolmejalgsed pukke, mille küljes ripuvad hiigelsuured paberipoognad. Peetakse ajurünnakuid, kõik ideed pannakse paberile kirja, joonistatakse skeeme, positsioneeritakse ja genereeritakse, metsik tootearendus käib hommikust õhtuni. Kujutan ette, kuidas Hivesil see asi käis:
“Mis me plaadi nimeks paneme? Paneme “Uriah Hives”? Või “Zeppelin Hives”? Paneks “Hives Purple”? “Hives Rex”? Kes ütles “Tyrannosaurus Hives”? Väga hea, selle panemegi! See müüb!”
Või vaatame neid “vaimukaid” bändimeeste nimesid: Vigilante Carlstrom, Dr Matt Destruction, Chris Dangerous, Howlin`Pelle Almqvist, Nicholaus Arson. Nädal copywiteri tööd on igaühe taga, kui mitte kaks.
Ja stilistide unetud ööd, mis kulusid ansambli looki väljatöötamise peale. “Mustad särgid ja viigipüksid ning valged kedrid, pintsakud ja kaelasidemed. On see ikka okei? Võibolla peaks poisid siiski musta nahka riietama? Ikkagi nagu rock-revival ja revolutsioon… Õige küll, nendel BRMC tüüpidel nahktagid juba on… No jääme siis pealegi smokingute ja kedride juurde. Ei, päris punk tegelikult.”
Kui rock-revival paar aastat tagasi hirmsa hooga peale hakkas, olin ma esimeste hulgas, kes seda palavalt tervitas. The Hives on siiamaani liikumise tähtsamaid nimesid. Aga pikapeale hakkab tekkima tüdimus bändidest, kelle iseloomustamiseks piisab fraasist “nagu Velvet Underground”, “nagu MC 5” või “nagu Ramones”. Zhanri kaanoneid silmas pidades on “Tyrannosaurus Hives” muidugi soliidne saavutus – eriti juhul, kui te ei esita mitte ühtegi küsimust, lasete end veenda, et bändi ei motiveerigi pealetükkiv soov hoolikalt valitud sihtgrupile meeldida, olla maksimaalselt cool ning võtate tõsiselt solisti, kes kilkab nagu orgasmi teesklev pornotäht.
