Philladelphia The Roots on üks tõsine räpp-ansambel. Vaadake. Nende uue albumi kaanelt vastab vastu radikaalne must poliitik Malcom X. Plaadi pealkiri on sama, mis ajakirja The New Yorkeri autori Malcolm Gladwelli raamatul ideede ja trendide viiruslikest omadustest. The Rootsi põrutava räppari Black Thoughti riimid on sotsiaalpoliitilised kolumnid, mitte poosetavad ülevaated gruupide, teemantite ja kuuliarmide kollektsioonist. Ja muusikat, muusikat mängib muidugi live-bänd: trummid, bass, klahvpillid. The Roots, nagu te aru saate, võtab asju sügavuti.
“The Tipping Point” katsub trügida sinna ossa hip-hop-albumite riiulites, kus seisavad terviklikud räpp-teosed - mitte ebatasased juhuslike vaimuvalangute kogumikud - see tähendab siis, et üleüldse kõigi aegade suurimad räppmuusika plaadid. Nagu varased Public Enemyd. Nagu klassikalised De La Soulid. Nagu Outkastid. Nagu nii edasi. Ja nagu, ausalt öeldes, ka kõik eelnevad The Rootsi plaadid.
Omamoodi see neil õnnestub. Sest tõepoolest, kui “The Tipping Point” oleks film, paistaks ta kui film, mis on nimme kirjutatud ja lavastatud sellisena, et see Oscari võidaks. Ning kõik need palada on kokku pandud jämm-sessioonidel sündinud jupikestest ning ideedest.
See kõik on väga tore. Eeskujulik, tulvil respekti, teistsugune. Kahjuks kaldub aga muusika ise – saund, pinge, tekstuurid – ülearu sagedasti üksluisuse poole.
Korralike kunstikena hoiavad nad oma valitut joont - lihtsakoeline, autentsuse huvides toores, domineerivate trummidega – kindlakäeliselt taiese lõpuni, kuid täpipealt poole albumi pealt muutub muusika kahvatuks (kuni maiuspalani “peidetud lugude” osakonnas…). Nagu jam-sessioonid alailma. The Rootsi kunn ?uestlove Thompsoni ütleb plaadivoldiku heietustes muide indie-räpparitele “Just because you keep it real, doesn’t mean that you won’t run the risk of boring us to death” ja samade sõnadega hoiataks teda ennast.
(Viisakas oleks MC Black Thoughtile siiski kapuutsi kergitada: sest old-skool trummirünnakule nr 1 “Web”, tulistab ta riimid nö ühe sülitusega, ja old-skool trummirünnakus nr 2 “Boom!”, imiteerib ta räpilegende Big Daddy Kane’i ja Kool G Rapi niiviisi, et eksitas isegi imiteeritavaid.)
The Rootsi inspiratsiooni-allikate delta ümbrus vohab lopsakamalt niisiis plaadi esimeses pooles. Pop, rock, soul, funk, hip-hop mütsub The Rootsi käes siin sedasi, et bändi salajane unistus ja käivitav ambitsioon olla hip-hop-ajastu Sly and The Family Stone võiks kohe-kohe tõeks saada. Ja avalugu “Star” on muuseas The Rootsi töötlus Sly Stone’i “Everybody Is A Star”-ist. “I Don’t Care” on nakatav tükike rokimist, “Don’t Say Nuthin’” hiilgab mitte midagi tähendavatest mõminatest koosneva refrääniga. Rastafari-atmosfääriga “Guns Are Drawn” on sõnadest hoolimata üks pidune pala. Ja “Stay Cool”-is kohtuvad pasunad, The Doors ja Pharrell Williamsit jäljendav refrään.
Mõnus. Kuid siis on show ka läbi. 7
The Roots
“The Tipping Point”
(Geffen)
