Nädala albumid: Kanye West "'Graduation"' / 50 Cent "'Curtis"'
Kanye West
“Graduation”
(Interscope)
50 Cent
“Curtis”
(Interscope)
Müüginumbrite
võidusõidu varju jäänud hip-hopi
superalbumid.
Mõlema albumi ilmumise juhatasid suvel sisse
suurima hitipotentsiaaliga singlid. Kanye ladus letti Daft Pungi sämpliga
“Strongeri” ja 50 lavkast lendus vastuseks Timbalandi
produtseeritud “AYO Technology”, millel boonuseks, auh-auh, Justin
Timberlake’i refrään. Peaks rääkima Kanyest ja 50st
koos, läbipõimunult, aga ma ei näe neid duublis, ühte
vaatan ühe, teist teise silmaga.
Kanye West on saanud
varasemate lugude eest õiglase, adekvaatse ja n’ö normi
järgi õiglase nimetuse soulful dude. Dude, kes võib
võtta Curtis Mayfieldi või Chaka Khani loost
põhikäigu, siis seda natuke ümber modelleerides, kuid just
nõnda vähe, et võiks küsida, kas see on remix
või sämplimine. Kanye West on popkunstnik muusikas, kelle vaade
autorile on ambivalentne, vähemasti, kuni keegi teda kottima ei hakka.
Kanye “Stronger” on parim Daft Pungi töötlus, mida tean.
Pompoosne, nakatav, kanyelikult rikkaliku puudutusega produktsioon ja
mitte-soulful. Põhimõtteliselt, ei ole “Stronger”
miskit olulisemat kui Kanye Westi tahte triumf.
50 Centi “AYO
Technology” pidi algul saama nime “AYO Pornography”,
muusikabisnise herrad nõudsid nime muutmist. Tehtud.
“AYO...” kukub ülejäänud 50 albumist välja,
liiga palju on see pala lainetava vesivoodi sarnane. Refrään
räägib meile, et keegi on väsinud kasutamast tehnoloogiat,
kübernaine võiks pigem mehele sülle istuda. Tore paradoks
loos, mille Timbalandi ehitatud sillerdav digipõhi räägib
mulle hoopis, et “näe vaata, kui efektseid asju ma suudan
tehnoloogiaga luua”. Timbaland on end alati esitlenud kui popmuusika
rütmilist avangardi, tehnoloogia pakutavatest võimalustest obsessed
produtsenti. Lugu ise on hea, põnevate vastuolude ja kontekstidega
laetud, aga see pole päris 50 Centi lugu.
Kanyet vaevab
naeruväärsuse piirimail lipendav mania grandiosa, showbiz’i
ülesköetud nartsissism: “The Glory”, “Everything I
Am”, “Good Morning”. Suurelises proge-hop-eeposes “Big
Brother” ei suuda ta mööda hiilida oma mentorist Jay-Zst,
ülestunnistused on samas märk inimeseks olemisest. Vargil
käiakse saksa krautrock’i peeru Cani sahvris “Drunk And Hot
Girls” ja Steely Dani pool “Champion”. Üles on ostetud
kadunud Company Flow’ funk “Barry Bonds”.
Põnevat süntesaatoriräppi pakub “Good Life” ja
“Flashing Lights”.
50 Centi püssirohi on
tervenisti vee alla vajumas, v.a tema efektne eric-sermonlik kipsis
lõuaga emsiitamine. Peab tunnistama ka 50 Centi õigust muutuda,
näidata oma pehmemat poolt “Follow My Lead” või olla
kuidagi enesekordusest lootusetult väsinud “Man Down”. Teisalt
räägib see meile räpi-sündroomist, kus esimest plaati
võib kanda ainuüksi “veel tundmatu, aga tahtest pungil”
power, mis siis pikkamisi pöördub tardunud alalhoidmiseks.
Võib-olla on siin plaadil uus “In Da Club” ehk “Peep
Show”. Ja gootigangsta momendid nagu “My Gun”,
“Fully Loaded Clip” näivad peaaegu õõvsad, ent
kellegi munad oleks nagu nuditud.
50 Cent on kogu selle arvust
use Kanye sabas sörkinud, nii nagu “Curtis” sörgib igas
mitte-puritaanses plaanis “Graduationi” sabas. Kui keegi suudab
veenvalt põhjendada, et “Graduation” pole 2007. aasta parim
hip-hop-plaat siis Yostafa ei kirjuta enam ühtegi rida muusikast.
Metroseksuaal Kanye 8, heteroseksuaal 50
5
