Hing narmendab ja taskurätt kleebib, kui filmi lõputiitrid lõppematu jadana ees jooksevad. See on just see film, mille puhul sooviks silmi veel enne valguse kätte minemist kinni hoida ja imelise Nicklas Schmidti muusika saatel toibuda. Ei tahaks avada silmi maailma ees, mis on (olnud) täis arusaamatut silmakirjalikkust, armastuseta moraliseerimist ja täiskasvanulikku valehäbi.

Filmi originaalpealkiri on „Saades Astridiks“ („Becoming Astrid“), kuid Eesti kinodes hakkab film jooksma pealkirjaga „Astrid Lind­greni rääkimata lugu“. Täpsem on kahtlemata originaal, sest Astridiga nooruspõlves toimunut on tegelikult väga põhjalikult uuritud ja isegi dokumenteeritud.

« Avalehele 0 Kommentaari