Nädala raamat: Eestlased lahangulaual
Hilary Bird, Ulvi Mustmaa, Lembit Öpik “Sellised nad on … eestlased”
Inglise keelest tõlkinud Mati Soomre. Eesti ajalehed, 2010. 119 lk.
Sündmuse kohta, millega ise kokku pole puututud, tavatsetakse kogejalt küsida: “Mis mulje jäi?” Tahad ju ikka teada saada, millest oled ilma jäänud. Sama kehtib ka inimeste, riikide ja rahvuste kohta. Käed-jalad, pea otsas, aga kuidas nad siin ilmas toimetavad? Milline on selle või tolle rahvuse “agenda” elus? Saades üht-teist teada, tekibki mulje. Mul on jäänud lausa selline mulje, et mida väiksem rahvus, seda olulisem see “mulje” on. Sama kehtib ka indiviidi kohta: mida “väiksem” inimene, mida ebakindlam siseilm, seda olulisem on “mulje” väljast. Sellele tuleb panustada, muidu oled omadega plindris! “Muljega” on aga see häda, et kui elus ainult seda taga ajada, siis ära surres sureb ka mulje. Juhul muidugi, kui ta üldse tekkida jõudis. Kas pole kohutav, kui matus ei jäta mingit muljet?
Igatahes meie, “welcometoestonialased”, oleme jätnud oma püüdlustele vastava mulje küll. Kohati naerma ajades, kohati “see on nüüd küll omapärane tähelepanek”-tunnet tekitades, kirjeldatakse selles raamatus meid läbi kõrvaltvaataja silmade. Nii saame vähemalt ühtede inimeste mulje meist endist. Meil pole olnud vaja neilt lipitsevalt küsida: “Kuidas teile Eestis meeldib? Mis mulje on?” Nad on selle ise kirja pannud. Nii nagu iga “mulje”, on ka see “mulje” väga subjektiivne, aga ta on siiski üks paljudest “muljetest”. Pealegi heatahtlik, ma leian.
Peale selle, et see raamat on “täitsa normaalne”, on see ka päris lustlik lugemine. Mõni näide: “Lateraalne mõtlemine (võime kavandada ideid ilma samm-sammult loogikat järgimata) on väga eestlaslik eripära” või “Eesti on ehtne säästumaa”. No ja ehtne briljant on järgnev näide, mis iseloomustab eestlast nii, et isegi üdi molekulid äratundmisest niuksuvad: “…ja eelkõige on ta jonni täis. Eestlast jonnakaks nimetada on talle suur tunnustus. Sügavalt peetakse lugu mehest, kes otsusekindlalt oma tegevust jätkab, hoolimata sellest, kas õnnestumise väljavaateid on või pole neid ollagi, ning alla vandumisest mõeldagi oleks lollus.” Tsiteerides filmiklassikuid, võiks öelda: “WIPA plokk!”
Raamatu ingliskeelne originaal või tõlge mõnesse teise suuremasse keelde võiks küll olla igal eesti reisisellil välismaalasele kinkimiseks taskus. Neile aga, kel peale “minust-peab-jääma-selline-mulje” muud polegi ning kes seda raamatut labaseks ja solvavaks nimetavad, niipalju lohutuseks: ärge pabistage! Ka autoritele on, kas või natukenegi, oluline, mis mulje see raamat jätab. Aga kui see teid ikka ei lohuta, siis kasutage taktikat “eesti jonn”. Normaalne, ju!?
