.

Raamatu võiks kokku võtta lühidalt — optimistlik fantaasiatragöödia ühes vaatuses. Ühes vaatuses — kuna lugu on tervik, millel pole eellugu ega pikka proloogi. Molekulaarbioloogia doktorant, kes autor on, tõmbab meid oma ladusa jutuga kohe kaasakiskuvasse suhtedraamasse. Te ei lugenud valesti — just suhtedraamasse, mis asetab kümme Eesti eri paigust pärinevat eri vanuse, tausta ja ellusuhtumisega meest-naist kaugesse Eesti tallu. Neid ühendab tragöödia — nad põgenevad kogu maailma haaranud ning möödapääsmatult Eestisse kandunud tapva viiruse eest. Nad on hirmul, neid piinab südametunnistus kaugele jäänud lähedaste saatuse pärast ja vastutustunne, et nad on ise midagi selle maailmalõpu saabumisel tegemata jätnud. Teisisõnu on nad luust ja lihast meie ise, keda kannab siiras soov miskit ära teha, kuid tunnetades selle suure maailma ja tema saatuse ähvardavat külma hingust valivad nad ikka päästva kauguse, kus ellujäämisinstinkt pendeldab mõistuses vaheldumisi inimliku kaastundega.

“Esimene aasta” ei ole kindlasti ainult põnevusromaan. Vähemalt mind pani fantaasial põhinev ilmatragöödia otsima ennast Mari Järve kangelaste hulgast, võrdlema enda mõtteid ja tundeid, juhuks kui ka oma elu peaks jõudma kriitilise järsakuni. Millal tekiksid murdekohad isikliku füüsilise elujäämise ja oma uhke mina püsimise valiku vahel? Kas saaks loota riigile, mis võib-olla kuskil tegutseb, kuid millele puudub mis tahes ligipääs: pole elektrit, internetti, televisiooni ja raadiot? On ainult lootus, et ohuhetkel võhivõõrast inimesest äkitselt saanud lähedane su kõrval jätkuvalt püsiks ja sind toetaks. Samas eksisteerib pidev hirm, et inimkonda halastamatult räsinud viiruse kõrval on ohuks sama­sugused luust ja lihast inimesed, kes näevad sinus vaid nõrkevat ohvrit, kelle viimased toiduvarud võivad anda temale, kardetud võõrale, võimaluse edasi elada. Tarbimisreligioon on mõne nädalaga asendunud ellujäämisreligiooniga. Kuid kuskil peab olema ju mingisugunegi lootusekiir, muidu ei ole mõtet ellujäämisesse uskuda.

Ja lootusekiir ongi olemas. Selleks on romaanis kirjeldatud aeg ise, millest saab ligimesearmastuse taastamise aasta, mis jätab alles need, kes on välja teeninud teise aasta nägemise. “Esimene aasta” on seda liiki lugemine, mis jätab jälje ja paneb vaatama endasse, otsima vastust küsimusele, kas ma ise oleksin ära teeninud teise aasta või mitte. Ja vahet pole, kas sellesse olukorda paneb meid viirus, sõda, asteroid või ülemaailmne finantskriis. Inimeseks jäämise otsuse peame me ikka ise tegema.