NÄDALA RAAMAT: Hannu Mäkelä. “Meister. Eino Leino elu ja surm.”

Tõlkinud Piret Saluri.;“Sinisukk”, 535 lk.

Hannu Mäkelä teos sai 1995. aastal ilmunud raamatute seas Soome suurima, Finlandia kirjandusauhinna. Eino Leino (õieti Lönnbohm, 1878 –1928) on soome kuulsaim luuleklasssik ja seega võib temast kõneleva mahuka biograafilise romaani tähendust Soomes mõista. Kuuldavasti on eesti keel siiski ainus võõrkeel kuhu see elulooromaan tõlgitud, ning ma ei kujuta ette, et see oleks mõnes muus kultuuriruumis mõistetav. Sest paraku eeldab Leino jutu jälgimine taustteadmisi, mis kultuursetel soomlastel koolipõlvest olemas. Mõneti kuulub Leino ju ka meie kultuuri – Aino Kallasele oli ta suur armastus, Gustav Suitsule sõber ja kolleeg, Aino Suitsule ja Hella Wuolijokile hoolealune ja imetlusobjekt. Ning taotles kogunisti Eesti kodakondsust. Ent siiski jääb minusugusele, või minust veel halvemini soome kultuurilugu tundvale lugejale mõndagi hämaraks. Kasvõi Leino positsioon Kodusõja ajal ja tema suhted sel taustal Sulo ja Hella Wuolijokiga.

Hannu Mäkelä on tundnud Eino Leinoga suurt hingesugulust, töötanud läbi tema hiiglasliku kirjandusliku ja epistolaarse pärandi ning kehastunud Leinoks. Luuletaja kirjadest on ta leidnud Leino hääle (st lauserütmi) ja kirjutanud nii sureva mehe 500-leheküljelise autobiograafilise monoloogi. Tulemuseks on läbinisti kultuurne ja tõeväärtuslik (luuletsitaatidega pikitud), aga paraku ka ühetooniline tekst. Meetodist tulenebki Leino tausta hämarus – isikuid, paiku ja seiku ei kirjeldata lugejale nähtavaks. Ka ei võimalda monoloogilisus avada luuletaja arengukäiku.

Leino isik ja ajastu on ju põnev. Pentti Saarikoski ütleb oma Leino värssbiograafias, et too oli Soome inetuim mees, kes levitas ülikoolis – kus sinisukkadest totsid tema värsse tsiteerisid – tripperit. Ja samas oli ta ikkagi sädelev luulegeenius ja naiste lemmik. Oli natuurilt läbinisti tunde- ja sõnainimene, kirjanik ja boheem. Soome metsarahva seast tõusnud euroopaliku kultuuri keeristorm, Dante tõlkija.

Ma mõistan, kuidas Mäkelä, üliproduktiivne kirjanik temagi, Leinoga identifitseerus. Saarikoski samastus ju ka oma hoopis rajumas biograafias. Mina tean aga Leinost siiski liiga vähe ja seepärast oleks oodanud ajastupildistust geeniuse sära paistel ja mitte nii introvertset lõpumonoloogi. Või siis oleks vähemasti kommentaarium ära kulunud.