Sisult on "French ja Koulu" softcore-kelmiromaan, kus kellelegi üleliia haiget ei tehta ning valitseb kerge ja lõbus meeleolu. Dialoog (mida raamatus on õige ohtralt) on kohati konarlik, aga enamasti tuleb naljaviskamine Harglal üsna sundimatult välja. Burgundia pisisuli Frenchi Maavalla-elu kummastavad vaated ongi selle loo aluspõhi, maag ja luuletaja Koulu on siin õigupoolest vaid üks kõrvaltegelastest, nagu ka libahundineiu Nell või karikatuurne öökulliprillidega raamatupidaja Imbi. Tekst on jagatud kolmeks osaks ja seetõttu sisult veidi ebaühtlane, kuid püsib siiski lõpuni kenasti koos ega muutu igavaks.

Et Hargla pole toidu suhtes ükskõikne, on teada juba tema varasematest teostest (kes suudaks unustada "Pan Grpowski jõulude" poola köögi teemalist uurimust!) - seepärast pole ime, et raamatu vaimukaimad kohad on seotud Maavalla toitumiskommete kallal ilkumisega. Siin saab kohati tõepoolest laginal naerda.

Kui skandaalselt viletsa toimetajatöö (ja seetõttu kohati väga konarliku keele) koha pealt silm kinni pigistada, on "French ja Koulu" igati mõnus lugemine. Tõsi küll, kohati tundub, nagu oleks tegu inglise keelest tõlgitud tekstiga ("Aeglaselt, me järgnesime talle" - lk 99).

Võrdlemine on küll libe tee, kuid on selge, et "Frenchi ja Koulut" lugedes meenub paratamatult Terry Pratchetti Kettamaailm. Hargla puhul on higilõhna siiski hoopis vähem tunda.