NÄDALA RAAMAT: Kalev Kesküla “Platoni riigis”
Luule saab täie jõu alates hetkest, mil ta suudab keelt selle harjumuspärasest ümbrusest välja tõsta, keelt argipinnasest lahti rebida, keelele harjumatu intensiivsuse anda. Keeles on intensiivsuseid – vähemalt võimalustena – sama palju kui sõnu.
Doris Kareva “Mandragora” näitab keelt, kus võimalikult väheste sõnadega antakse edasi võimalikult tihedaid mõtteid ja tundmusi. Elo Viidingu “Esimene tahe” paneb keele valulise kosena vahutama, muudab sõnad ühtlasi selgeteks ja hämarateks piiskadeks sügavas ja ääretus mõttemeres.
Kalev Kesküla aga intensiivistab keelt teises suunas, tema tee on hoopis teine. Kui Kareva luulet saab võrrelda väikese, aga talumatult tiheda musta auguga, Viidingu luulet vihmaga, mis janu ei kustuta; kangastub Kesküla sõnakasutus hiiglasliku asfalteeritud Akropolina, mida püütakse elavdada plastmasskuuskedega ja millel maanduvad roostes lennukid.
Jah, Kesküla luule seisab kahe jalaga maapinnal. “Platoni riigi” luulet saab nimetada mürgiseks geograafiaks: “Maateadus on elu mõõdupuu/ ihu jälg võõramaa hotellivoodites” (lk. 75). Igatahes kuiv kabinetigeograafia see pole.
Kesküla asfaldiplats on võimas, selle ääri pole näha, see ulatub Lissabonist Moskvani. Kesküla külitab ühtaaegu selle platsi keskel ja ääres: “Minu lapsed käivad Prantsuse Lütseumis/ ja astuvad Euroopa Liitu” (lk. 17). Jah, Kesküla geograafia ühendab endas Euroopa ja Eesti. Kuid kõnealuses ühendamises pole midagi pidulikku. Kui Kesküla luuletaks Gustav Suitsust, siis kindlasti oleks tolle pjedestaal madal ja kunstlikust materjalist (olgugi, et pjedestaal oleks alles). Euroopa ja Eesti saavad Keskülal “üheks” just nii: “Ikka viin viin Viin” (lk. 60).
Muidugi, mingit eksistentsiaalset tunnetust, ontoloogilist läbinägelikkust võib alati otsida, leida: “Elu on alailma ära/ teel Rooma” (lk. 77). Aga kes on Roomas käinud, teavad, milline see linn on. Rooma on suursugune, aga ka endast väsinud. Suursugune kultuuriväsimus iseloomustab ka Kesküla lausungit. Platonist on järel büst ja vein on hea.
“Kasiinost oled sa võetud/ ja kasiinoks pead sa jälle saama” (lk. 41). Kesküla suursugune iroonia on nauditavalt hambutu. Suured tunded viibivad varju(surma)s. Turism ruulib. “Platoni riigis” on mõjuv, seda allergilise reaktsioonina. See allergia ei paranda Platoni pärandit, vaid paneb vaimu ihu tugevalt sügelema.
