Nädala raamat: Lévi-Strauss ja miilitsad
Claude Lévi-Strauss “Strukturaalantropoloogia”
Koostanud Marek Tamm. Tõlkinud Anti Saar. TLÜ Kirjastus, 2012. 296 lk.
See raamat meelestab vana nõukaaegse anekdoodi kolmest miilitsast, laelambist ja taburetist. Et läbipõlenud lambipirni vahetada, seisab üks miilits taburetil ning hoiab uut pirni lambipesa suudmel, kaks ülejäänut keeravad aga taburetti…
Siin on taburetil seisja rollis enam kui 100aastaseks elanud Lévi-Straussi mitte just kergesti mõistetavate tarkuste eesti keelde vahendaja Anti Saar. Tekstide ringlust juhivad kogumiku koostaja ja toimetaja Marek Tamm ning sissejuhatuse kirjutanud antropoloog Toomas Gross. Kolmekesi moodustavad nad Lévi-Straussi mõistes perekonna, mida hoiab tasakaalus “vajadus ristmikel hoog maha võtta ja veidi hinge tõmmata” (lk 167). Kuid “korra otsimine ja individuaalsete loovate võimete ülistamine ei ole üksteist välistavad programmid” (lk 290), kuulutab etnoloogist autor ajalugu ja etnoloogiat (tänu just Lévi-Straussi töödele kasutatakse uuemal ajal mõistet “kultuuriantropoloogia”) ühitades. Kogumikku struktureerides laseb koostaja Tamm tal neid distsipliine kõrvutada koguni kaks korda – esmalt aastal 1949 raamatu alguses, teiseks 1983 raamatu lõpus. Toomas Gross omalt poolt püüab autorit üldmõistetavaks rääkida ja antropoloogiat teadusvälja perifeeriast välja tuua.
Laele lähemal hoiab tõlkija Anti Saar hõõglambiks saanud Claude Lévi-Straussi pirnipesa läheduses ja uurib tema tähtsaimat hõõgniiti – müüti. Talle pakuvad huvi selle peamised koostisosad – müteemid, mis loovad suhete puntraid (lk 100). Just neis võib peituda too salavedru, mis inimvaimu liikuma paneb otsekui müütiline trikster (lk 120–122). Autor räägib strukturaallingvistika ja antropoloogia lähiseostest, mille Anti Saar on suutnud tõlkes hinnaalanduseta kõlama panna.
Ajal, mil Tallinna ülikool tervikuna ei suuda kuidagi oma Astra-hoonega ühele poole saada, on ülikooli kirjastus antropoloogiatudengeile loonud terve “Bibliotheca Anthropologica”. Siinvaadeldav raamat on tolle biblioteegi pioneer ja seni ainuke üllitis, kuid see-eest missugune! Suurte silmade ja mureliku ilmega puunägu, mis meile luuletajast reklaamimehe Asko Künnapi fotolt esikaanel vastu vaatab, võib kuuluda kas tootemile, triksterile või lihtsalt metslasele. Igatahes meelitab ta endale järgnema kui sotsiaalne olend. Vahepeal on korravalvurite dünaamiline perekond pirni pessa saanud ning hõõglamp nimega Claude Lévi-Strauss kiirgab oma piimjat strukturaalantropoloogilist valgust. Kultuuri ja inimeste, õppurite ja teadmameeste hüveks.
