Peeter kui spetsiifiliste omadustega karismaatiline isiksus (riigimehena kaasaarvatud) avaneb Hughes’ raamatus ülimalt vastuolulisena, kuid ometi kütkestavana. Peetri kummaliselt veider iseloom, tema surmatunnini säilinud kiindumus paroodia, pahupidisuse ja rahvaliku karnevalilikkuse vastu, vajadus ülendada kirjaoskamatuid alamast seisusest isikuid (Menšikov ja tulevane Katariina I tuntuimate näidetena), riigipea ja vaimulike institutsioonide pilamine Hullu Assamblee ning “vürst-tseesari” ja  “vürst-paavsti” ametikoha asutamisega – kõik need teemad kirjutatakse raamatus põhjalikult lahti. Peetri psühholoogiline portree, kuigi ka Hughes’l on selles valgeid laike, tuleb kokkuvõttes erakordselt veenev. 

Väga huvitav on raamatu lõpus avaldatud lühiülevaade Peetri surmajärgsest retseptsioonist Venemaal kuni Putini presidentuurini ehk apologeetilistest ülistustest ketserlikeni, mis väidavad, et Peeter oli nenormalnõi. Korduvalt tehakse juttu ka Eestiga seotud petrianast. Kuid nüüd, mil eestlase lugemislaual on välisautorite paksud teosed, oleks aeg tõlkida ka baltisaksa ajalookorüfee Reinhard Wittrami kaheköiteline “Peter I. Czar und Kaiser”. See ju puhas akadeemiline klassika.