NÄDALA RAAMAT. Lindsey Hughes “Peeter Suur”.
Esiteks: inglise ajaloolase kaasakiskuvalt kirjutatud analüütilise biograafia kuulsaimast vene keisrist on eesti ajaloolane tõlkinud meisterlikult. Teiseks: Peetri kohta saab ajaloohuviline lugeja sellest raamatust teada palju uut. Kolmandaks: uusi rõhuasetusi leiab ajastu poliitika käsitluses, näiteks Mazepa rolli ümberhindamine jne. Neljandaks: autor viitab historiograafia peatükis Lotmani koolkonna panusele Peetri valitsemisaja uurimisse. Nagu iga südamega asja juures olev biograaf, laseb ka Lindsey Hughes välja paista oma sümpaatiat käsitletud persooni suhtes, kuid tema sümpaatia ei ületa halva maitse piire. Ta suhtub Peetrisse justkui valitseja kõrval kõndiv skeptiline, peenelt irooniline ja mõistev võrdsest seisusest kaaslane, mitte kui lömitav õukondlane nagu üks teine Peetri biograaf Nikolai Pavlenko oma raamatus “Peeter I. Aasiast Euroopasse”. Hughes ei tegele Peetri õigustamisega, ta vaatleb suurmehe elu ajaloo põhjuslikes seostes.
Peeter kui spetsiifiliste omadustega karismaatiline isiksus (riigimehena kaasaarvatud) avaneb Hughes’ raamatus ülimalt vastuolulisena, kuid ometi kütkestavana. Peetri kummaliselt veider iseloom, tema surmatunnini säilinud kiindumus paroodia, pahupidisuse ja rahvaliku karnevalilikkuse vastu, vajadus ülendada kirjaoskamatuid alamast seisusest isikuid (Menšikov ja tulevane Katariina I tuntuimate näidetena), riigipea ja vaimulike institutsioonide pilamine Hullu Assamblee ning “vürst-tseesari” ja “vürst-paavsti” ametikoha asutamisega – kõik need teemad kirjutatakse raamatus põhjalikult lahti. Peetri psühholoogiline portree, kuigi ka Hughes’l on selles valgeid laike, tuleb kokkuvõttes erakordselt veenev.
Väga huvitav on raamatu lõpus avaldatud lühiülevaade Peetri surmajärgsest retseptsioonist Venemaal kuni Putini presidentuurini ehk apologeetilistest ülistustest ketserlikeni, mis väidavad, et Peeter oli nenormalnõi. Korduvalt tehakse juttu ka Eestiga seotud petrianast. Kuid nüüd, mil eestlase lugemislaual on välisautorite paksud teosed, oleks aeg tõlkida ka baltisaksa ajalookorüfee Reinhard Wittrami kaheköiteline “Peter I. Czar und Kaiser”. See ju puhas akadeemiline klassika.
