Kuid kuidas kõik need ideed kokku kõlavad? Mis on lugu või sõnum, mida Skulskaja lugejale teatavaks tahab teha? Seda on juba raskem seletada. Lugedes hakkasin tahtmatult mõtlema, et mis oleks, kui püüaks “Meie emadest…” filmi teha. Film nõuab teatavasti lihtsustust ja narratiivi loomist ka seal, kus see raamatus tingimata tarvilik pole.

Jõudsin umbes säärase, tõeliselt banaalse lahenduseni: on mingi linn, meenutab veidi Tallinna, aga kõverpeeglis (veidi kafkalikus, ent eeldusel, et see kafkalikkus on naljakas – Kafka vist ise pidaski oma tekste naljakateks), kus elab üks edutu kirjanik, kes on võtnud nõuks otsida üles kõik oma raamatu lugejad, keda on ajakirjanikust minajutustaja, kirjaniku parima sõbra andmetel kaheksa. Otsingute käigus juhtub peagu kõigi kaheksa lugejaga midagi koledat, kuid jääb ebaselgeks, kas selle põhjustab raamat või on raamat juhtumuste tagajärg. Seevastu saab aga selgeks, et kõik tegelased on omavahel käsist-jalust seotud, üksteise sugulased, hõimlased, sõbrad, kallimad ja vihamehed, ning nad kõik elavad mingi paine all, mida võib ehk pidada põlvkondlikuks. Oleks see film tegemist väärt?

Vist mitte, sest kõik eespool tsiteeritud laused ja lahedad ideed ilmselt filmi ei mahuks. Või kui mahuksid, siis jääks välja teost punase niidina läbiv mõnus absurdiatmosfäär, mida kõige paremini sobib iseloomustama sõna “iseenesestmõistetav”. Skulskaja maailm on iseenesestmõistetav. Ka kõige hämmastavam asi on omal kohal, sellele ei tohi lihtsalt liiga palju mõelda, vaid seda tuleb võtta sellisena, nagu ta on.