NÄDALA RAAMAT: Michael Moore. "'Lollid valged mehed."'
Kes on Michael Moore? Irooniline ühiskonnakriitik? Kaval dokumentalist? Satiirik? Humorist? Poliitvõitleja?
Moore'i raamat on sketšišõulik killurohke plärtsumine, mida on lihtne stand-up-koomiku ettekandes kujutleda. Kas te teadsite, et George W. Bush oli joodik? Haa, haa! Aga miks juhib presidendi ema kirjaoskamatuse vastast liikumist? Aga tema perekonnas on see probleem aktuaalne! Haa, haa! Asja täiendavad väljalõigatavatena kujundatud spikrid poolkirjaoskamatule presidendile ja käitumisjuhised lihtsale ameeriklasele. Moore'i teemavalik on lai, ühtede kaante vahele mahuvad globaliseerumine, rassisuhted, vägivald, sotsiaalne ebaõiglus.
Kuid kui see on klounaad, siis on Moore pigem kurb kloun. Üks kriitik kasutas žanrimääratlusena isegi "jeremiaadi". Moore'i iroonilist, tuldsülgavat, komejantlikku esinemist kannab mure, mida julgen tegelikult, kõigile ebatõsiduse ilmingutele, liialdustele ja manerismidele vaatamata pidada siiraks. Ta on nagu poliitiliselt angažeeritud Juur & Kivirähk; või selgema ideega Esto TV. Ta identifitseerib end ameeriklasena ja sobrab valge mehe mures masohhisti ennastsalgavusega.
Muidugi saaks ka lühemalt; aga Moore'i lähenemises on suulise kõne, retooriliste võtete ja teadlike korduste hõngu. Ka enesekeskselt ülesehitatud trükitekstis jääb ta pigem filmilikuks jutustajaks.
"Häbi, Bush!" skandeeris filmimees ja kirjanik oma hiljutises Oscari-kõnes. Talle keerati muusika peale, tähelipulised patrioodid püüdsid teda maha plaksutada. Mees julgeb mitte ainult kirjutada, ta julgeb ka avalikkuse ette astuda. Kohe Cannes'is esilinastuvat uut Moore'i filmi "Fahrenheit 911" ei soovi tootjafirma Disney USAs levitada, sest kardab maksusoodustuste kaotamist lõbustuspargiparadiisis Floridas, osariigis, mida juhib kõige lollima valge mehe vend Jeb Bush. Eks ta ole.
Igatahes ei ole Eesti riik või kultuur veel selliste rünnakute üleelamiseks valmis, tundub mulle.
