Nädala raamat: Nii nad tapsidki Wabariigi
Alapealkiri ütleb, et dokumentide kogumik Eesti okupeerimisest 1940. aastal. Täpselt nii ongi. Ei midagi erilist. Oleks see raamat laulva revolutsiooni ajal kätte sattunud, küll lugenuks ja kirunuks tiblasid. Nüüd nagu enam väga ei viitsigi… Mis seal ikka…
Aga kui lugeda võtad, siis paned tähele hoopis muid asju kui tollal, 20 ja rohkem aastat tagasi. Mis teeb asja põnevaks. Veel hullem, võtad ja otsid teised teemakohased raamatud kõrvale. Nii jääb lugedes mulje, et siit, Eesti poolt, oli venelaste käik justkui oodatud. Et millal need venelased meid jälle ära võtavad, sest niikuinii võtavad. Ja kui lõpuks Stalin või keegi vihjas, et nüüd on see päev, oli välisminister Selter Moskvas, saigi asjadele ametliku käigu anda. Vägisi mõtled, et kas Selter oli Moskvas sama juhuslikult kui klaver põõsas. Kuidagi palju veidraid kokkulangevusi.
Nagu natuke edasi, Riiginõukogu ja Riigikogu väliskomisjoni istungil, juba Tallinnas nenditakse: 20 aastat on meid hoitud nagu pilpa peal… nüüd… siis… Ükski isegi ei vihja, et saadaks pikalt, hakkaks vastu, surm siin või Siberis. Ei, ainult, et kuidas just midagi korraldada, et venelased tulevad, sellega on ette lepitud. Jääme nõusse, Selterile volitused allakirjutamiseks kaasa ja sipsti Moskvasse alla kirjutama.
Nukker. Võtadki enesemõnitamise korras ette “Talvesõja” (Jari Leskinen, Anti Juutilainen), vaatad, kuidas soomlased samas olukorras asju ajasid. Venitasid, kuidas suutsid — kuni läbirääkijaks määratud Paasikivi Stockholmist üldse Moskvasse jõudis, tagasi tuli… kolm korda käis seda vahet ja aja kulutasid soomlased targasti sõjaväe kokkukutsumiseks, nii et kui oli kõik, olid nemad valmis. Häbi hakkab omade pärast. Hale lugeda, kuidas Selter niutsub Stalinilt päevakest aega juurde Moskvasse tagasitulemiseni — et tema tahaks perega ka koos olla. Vunts arvatavasti sai korralikult irvitada.
See on põhiasi, aga eks muudki hakka silma, mida taasvabanemise vaimustuses poleks märganud. Kuidas tegelikult juba Eesti Vabariik oma kodanikke baaside alalt küüditas. Kui kummaline on, et 600 leibkonda tähendab umbes 2000 inimest — kus olid need suured jätkusuutlikud pered. Kuidas Eesti poliitiline politsei valgeid emigrante kinni võttis jne.
Püüdes piinlikkust lolli naljaga ületada — nüüd võiks teha samasuguse kogumiku dokumentidest Euroopa Liitu astumise kohta. Pealkiri võiks isegi jääda.
