NÄDALA RAAMAT: "'Õudne Eesti"'
Ma räägin teile, kord lapsena ei saanud ma kolm ööd magada sellepärast, et minu pinginaabri vanaema oli vaadanud õudusfilmi, millest ta mu pinginaabrile jutustas, kes omakorda kirjutas sellest mulle oma kirjas (oli suvine koolivaheaeg). Jutt käis kurjadest inimestest, kes valasid elusaid vahakujudeks. Need elusad vahakujud kummitasid mind hiljemgi pimedail tänavail, kuid une röövisid õnneks vaid kolmeks päevaks… Ma ei tea öelda, kas olen õige inimene testima omal nahal õudusjutte, kuid ma tegin katset.
Kogumikus on 31 õudusjuttu, mõni neist naljakas, mõni meenutab muinasjuttu, mõni on niisugune, mille peale ma õrnas eas värisenud oleksin, kuid lausa verdtarretavatest, külma hirmuhigi väljapressivatest juttudest see teos ei kubise. Hea ülevaate jubejuttude arengust Eestis annab küll ja öökapile sobib see pahupidi silmadega daam piidlema hästi. Ma usun, et nii mõnigi, kes pole varem õudusjuttudest suuremat lugu pidanud, võib pärast selle raamatu lugemist uue sarnase järele haarata. Siin on libahunte, vanakurja, surma, katku, kummitusi, nõidu, kahtlast maavälist energiat, elusaid koolnuid, suuri tundeid ja kerget pila. Kõik lood kükitavad nahkhiirtena kõrgemal latil ja ühtegi neist ei pea päevavalguse eest piinlikkuse pärast maha matma. Mõned nimed ka: Tuglas, Tammsaare, Ristikivi, Gailit, Orlau, Wimberg, Maniakkide Tänav, Matt Barker, Richard Roht… Ei mingit underground’i, kõik puha kvaliteedimärgiga mainstream. Sobib nii goth-lastele unejutuks kui hommikukohvi kõrvale uudiste asemele (need on viimasel ajal jubedamad). Väärib suurt tähelepanu ja raamaturiiulit, nagu ütleb kolleeg Muld, rahu tema põrmule ühel ilusal päeval.
