ÜLIPOPULAARSE LASTESAATE JUHT: Jeff Pickles (Jim Carrey) on hiliskeskealine mees, kes on elanud oma veidras lastesaatemaailma mullis ning ühtäkki pööratakse tema maailm pahupidi. Showtime

Jeff Piccirillo ehk Jeff Pickles on 30 aastat teinud lastesaadet „Mr. Pickles’ Puppet Time“, kus mängitakse rääkivate nukkudega, tehakse leebet nalja ja lauldakse. Jeff on viiekümnendates mees, kes käib hallide lötakate riietega, ning tema saate produtsent on tema enda isa. „Mr. Picklesi“ saadet vaatavad miljonid inimesed ning selle kaubamärki peetakse enam kui saja miljoni dollari vääriliseks: poodides müüakse Mr. Picklesi nukke ja muid mänguasju, raha tõmmatakse võrguga paati isegi jää-show’ga. Mr. Pickles on nii süüdimatult siiras ja positiivne tegelane, et kui autovargad avastavad, et nad on pihta pannud Mr. Picklesi auto, siis hakkab neil piinlik ja auto viiakse tagasi.

Nagu juba arvata võib, siis kaamera seiskudes ei ole Jeff Pickles sama inimene kes ekraanil. Ei, ta ei ole seekord sarivägistaja, pedofiil või filatelist. Jeff Pickles on hiliskeskealine mees, kes on elanud oma veidras lastesaatemaailma mullis ning (tähelepanu – nüüd tuleb „ühtäkki“-moment) ühtäkki on tema maailm pööratud pahupidi. Sündmused käivituvad hetkest, kui Jeffi varateismelise poja surmast on möödunud aasta ning ta pole oma leinamisega eriti kaugele jõudnud. Abikaasaga elatakse lahus ning Jeff ei suuda aktsepteerida, et naisel võib olla uus suhe. Ta ostab endale maja abikaasa ja teise poja naabrusse ning üritab seda saladuses hoida.

Tööl ei suuda Jeff enam endist nägu teha. Ta soovib sõpradest ja lilledest laulmise asemel teha lastele hoopis saate surmast, sest leiab, et lõputu vati sees hoidmisega rikutakse laste elu ära. Ja kõik, mis vähegi võimalik, läheb täielikult persse.

Jeff Picklesi tegelaskuju põhineb populaarsel USA telesaatejuhil Fred Rogersil, kuid ainult kõige üldisemalt. Mis see siis on, draama, komöödia või tragöödia? Rohkem komöödia, aga need on tihtipeale veidrad, kuivad ja karmid naljad, mis ei sobi igaühele. Näeme lastele suunatud meelelahutustööstuse küünilist poolt, kus üks paremaid tegelasi on Mr. Picklesi välismaa versiooni õppima saabunud jaapani näitleja. Päris suurt vastukaja on tekitanud vähki sureva naise Viviani tegelaskuju, kes on puänti ära seletamata ilmselt oma tüpaaži üks ebatavalisemaid kehastusi, ühtaegu traagiline, koomiline ja vihatav. „Kidding“ mängib väga erinevate emotsioonide piiril, kus käsitletakse läbisegi meedia küünilisust, laste tõekspidamisi, surma ja leina – seejuures terava huumoriga, kohati ka pisarat kangutades.

Ja lõpetuseks roosa elevant meie elutoas – jah, selle sarja peaosas on Jim Carrey. Kas see pole sama ebamugav mõte nagu oodata „joppenpuhhi“ riigikogu kõnepuldist? Jah, ta vahepeal teeb neid jimcarreylikke nägusid ja vahepeal on liiga moosine, aga Carrey esimene keskne roll telesarjas üle aastakümnete kuulub tema karjääri paremate osatäitmiste hulka nagu rollid filmides „Truman Show“ või „Karge meele igavene sära“.