Maria Ulfsaki mõned täiesti subjektiivsed soovitused tänavuse dokumentaalfilmide festivali DocPoint valikust.

Neile, keda huvitavad elu põhiküsimused

Marko Raat on valmis saanud juba teise Kanada eestlasi jäädvustava doki. „Fast Eddy vanad uudised“ valmis aastal 2015, tänavu avab DocPointi tema uus film „Matusepäevikud“, mis räägib Eesti vaimulikest, kes pakuvad Kanada vananevale eestlaste kogukonnale n-ö hingehoiuteenust. See on karm ja kurb film üksindusest, vananemisest ja surmast. Raat ei saa üle ega ümber süngetest nootidest ja lõpu aimdusest. Ta vaatleb surma mitmel tasandil – ühe kunagi elujõulise ja uhke kogukonna ja selle kirikukoguduste hääbumist ning ühtlasi vanade väliseestlaste väljasuremist sõna otseses mõttes. Ekraanil on palju sellist, mida paljud meist tõenäoliselt eelistaks mitte näha ja mitte teada, Raadi poolt on julge samm astuda kaameraga sellesse õrna, intiimsesse ja õudsesse halli tsooni elu ja surma vahel. Ta halastamatus pilguheidus on omalaadset morbiidset ilu ja ka kurba huumorit. Kunstnikuna on Raat, nagu alati, pildikeele ja montaaži suhtes pedantselt nõudlik, kasutades nihestatud kaadrikompositsioone, omapäraseid rakursse ja ka filmi rütm, milles on otsekui refrääniks lõputu matuste jada, on täpselt paika timmitud.

Neile, keda erutavad nüüdismuusika ja bdsm

Austerlaste intiimelu osas on mul teatavad eelarvamused, nähtavasti põhjusel, et olen elus liiga palju Ulrich ­Seidli filme vahtinud. „Kunstnik ja pervert“ kinnistab neid üsna jõuliselt, rääkides New Yorgis elavast kuulsast austerlasest Georg Haasist, kes joob päevas 15 tassi espressot ja komponeerib huvitavat nüüdismuusikat (ta on Eestiski esinemas käinud). Haasi vanemad olid natsid. Tema tumedanahaline kaasa Mollena on Pokemoni fänn, antirassist ja submission’i-entusiast, kes tegutseb eri loomingulistel aladel ja on ühtlasi Georgi ori. Nii nad kahekesi mööbeldavad, suures harmoonias ja üksmeeles. See on dokumentaalfilm kahe väga märkimisväärse loovisiksuse argipäevast, eraelust ja loomingust – vormilt ei midagi erilist, kuna režissöörid Beatrice Behn ja René Gebhardt kas lihtsalt jälgivad neid kaameraga või lasevad peategelastel endil või teistel neist rääkida (ekraanigraafika ja animatsioonilõikude tõttu näeb see kõik kohati ilmetu, ajuti lausa maitsetu välja). Aga sisult on see juhtum ikka vägagi eriline: natside perest pärit valge, vasakpoolne, feministlike vaadetega härra pidamas lepingulist tumedanahalist naisorja, kes on ühtlasi ta abikaasa. Film püstitab hulga intrigeerivaid probleeme (muu hulgas ka küsimuse, kas me peame teadma, kellega ja kuidas tunnustatud kultuuritegelased seksivad, või jätab see märgi külge ka nende loomingule).

Neile, keda paeluvad geiporno ja peresuhted

„Jonathan Agassi päästis mu elu“ on kurb lugu ühest ilusast poisist. See sümpaatne Tomer Heymanni tehtud portreefilm jäädvustab modelli ja pornostaari ametit pidava ilusa juudi poisi Jonathan Agassi valusat sööstu mööda allakäigutreppi. Hoolimata mehe pikantsest elukutsest on selle filmi keskne teema tegelikult Jonathani ja tema ema omavaheline teineteist toetav armastus ning sellele vastanduv keeruline suhe isaga. Jonathani vildakas inglise keeles öeldud lause „Fathers is shit“ on loo tuumast ehk kõige parem kokkuvõte. Üks filmi meeldejäävaimaid stseene on see, kuidas Jonathan Tel Avivis emale oma pornokaid näitab, lubades tal ära vaadata need tavamõistes näitlemise kohad, mis vist üldjuhul pornos kõige vaadatavam osa ei ole – ja ema säästes edasi kerib need kohad, kus n-ö asjaks läheb.

Ja neile, kellel on talvest kopp ees

Guillaume Braci „Aarete saar“ on armas filmike, mis viib meid Pariisi eeslinna tara taha pandud väikesele tasulisele plaažile, kus on parasjagu käimas kuumalaine. Kohutavalt ülerahvastatud ujumispaika ümbritseval rannaribal mängitakse ja seigeldakse, flirditakse ja landitakse ning tuntakse sellest kõigest lapselikku rõõmu. Brac on tabanud hulga meeleolukaid, jaburaid ja naljakaid pildikesi sellest imelikust veepargi tüüpi kunstlikust oaasist, mis meile kui metsade, järvede ja inimtühjade randadega harjunud eestlastele tundub üsna arusaamatu looduse aseaine. Sealsete uusasumite enamjaolt mitte põlisprantslastest elanikele on see aga kõige looduselaadsem toode, mida nad endale võimaldada saavad. Kuigi film puudutab põgusalt ka sotsiaalseid probleeme ja immigratsiooni teemat, on selle keskmes eelkõige ikka mõnus suvi ja lapsepõlve muretu vabadus.

30. jaanuarist 3. veebruarini Tallinnas ­kinodes Sõprus ja Artis ning Tartus Elektriteatris.