Nagu klaas head veini
Augustikuises Haapsalus elatakse Valge Daami märgi all ja siis võimendub siin eriliselt naiselikkuse jõud ja võlu. Kutsuvalt lummavad Evald Okase lihalikud muusad ja sireenlikult peibutavad Ladies in Jazz. Kuid nagu ütleb reklaamlause - see pole veel kõik. Haapsalu Linnagaleriis on avatud kolme naiskunstniku ühisnäitus "Motiiv". Näituse algatas ja seda innustas praegu Haapsalus elav ja Tallinnas Katariina Gildis tegutsev moekunstnik Liivia Leškin, kaaslasteks kolleegid gildist - ehtekunstnik Ülle Kõuts ja nahakunstnik Jane Rannamets.
Motiiv. Üks tõlgendusi on ajend, põhjus; teine - juhtmõte, kunstiteose osatervik. Üks põhjus oli puhtformaalne - meil peetakse heaks kombeks teatud daatumite läheduses end loominguliselt teadvustada. Teine aga sisuline - end näitusega uuele teele suunata ja n-ö käima tõmmata. Kõige suurejoonelisemalt on selle välja käinud Liivia Leškin. Ma ei vaata tagasi - see võiks olla tema väljapaneku leitmotiiv. Või ehk ainult nii palju, et kaasa võtta oma vaba, suurejooneline ja plakatlik (ehk mäletate veel tema tehtud Tallinna Moemaja moedemonstratsioonide plakateid?) pintslilöök, et sellega tekitada see motiiv, mida omakorda töödelda arvutis ja digitaalselt trükkida. Ta ei teinudki avamisel rohkearvulise publiku ees saladust, kui lihtne see kõik on - ja kui huvitav ning kaasakiskuv. Küll tahaks, et need avameelselt dekoratiivsed ja ilmselt mitte ka eriti kallid tööd sattuksid sisekujundajate vaatevälja ning meie noorte perede kodudesse ja leiaksid tee noorte firmajuhtide kabinettidesse.
Näitusel on otstarbekas, et ka põrandapind ei jääks kasutamata. Veidi harjumata positsioon nahakunstnikule. Aga samas ka väljakutse - kui trafaretselt väljenduda. Jane Rannametsa vormid näivad esialgu staatilised, materjali välja näitamata. Puudutusel muutub kõik, nahk reageerib võbelusega, suur vorm hakkab lainetama nagu hiidmeduus, siis rahuneb ja kõik on jälle endine. See vorm jääb sind kummitama, sinus nagu ärkab kiuslik laps - tahaks aga jälle torkida ja vaadata, mis ta nüüd teeb.
Kolmas osaleja ehtekunstnik Ülle Kõuts on n-ö vaataja pidur - ehete ees jääb ka läbijalutaja tavaliselt seisma ja asja lähemalt uurima. Tema on osalejatest ka ainus, kes läheb raudselt oma väljakujunenud vormikeele rada, samas tehnoloogiates uuenedes.
Kuigi kõik kolm on väga erinevad, on näitus tervik, kõik pinnad professionaalselt läbi komponeeritud. Aga - nad ei lahka ühiskonna valuprobleeme, ei uuri inimkeha ega rinnavähki, ei ütle vaatajale, et ta on identiteediprobleemidega saast. Ja tänu taevale ja neile, et nad seda ei tee. Sest puhas positiivne emotsioon on meie päevil ka väga oluline. Nagu klaas head veini suveõhtul. Pigem tunnustan neid hea, oma oskusi demonstreeriva ja arendava näituse eest.
