12.04.2007, 00:00
Nagu liivaterad kosmoses
Gavin Bryarsi/Peeter Jalaka“Õnne valem/To define happiness”. Von Krahli teatri esietendus Tallinnas, endises tollilaos Uus-Sadama tänaval 9. aprillil.
Inimene, kes tahab kõike kokku siduda, üldistada,
leida suure skeemi, tarkade kivi, maailmakorra tegelikud alused, tuleviku
kirjeldamise valemi või universumi tööpõhimõtte,
riskib. Alati võib mängu kaotada, leida oma teooria
prügimäelt või enda hullumajast, kui juba nii kaugele on
mindud. Ükskõik, kas kasutada on teadus oma meetoditega või
intuitsioon, tagajärjes ei või kindel olla.
Aga seda tagajärge on vaja. Mingit kirjeldust, mingit selgitust. Kosmoloog Stephen Hawking püüab seda pakkuda. Tema lähenemine maailma tekkele ja olemusele algab Einsteini relatiivsusteooriast, kuid ka Jumal tuleb mängu ühel hetkel, kui muu instrumentaarium jõuab piirile, kust edasi ei saa. Kas see polegi sündmushorisont, kust kukutakse musta auku?
*
Muusikateatriteost läbiva dialoogi üheks pooleks on Hawkingi kõnesüntesaatori poolmasinlik meeshääl kaalutletud lauseid esitamas, kuigi ka tema tekstis on küsimusi ja mitte vähe. Talle vastab sopran Kädy Plaasi lauldud naishääl kommenteerimas, esitamas vaadet väljastpoolt või lüürilist, naiselikku impulssi. Tahaksin Maarja Kangrot nende tekstide eest kiita, neid võib vabalt võrrelda John Adamsi libretisti Alice Goodmani omadega. Üldistus, detailid, jälle üldistus. Must auk, maasikad, šampanja, ajamasin, noor kunstnik ja ühendteooria võimalikkus.
*
Bryarsi muusika on minimalistlik, aga mitte korduvuste mõttes, pigem oma alandlikkuse, väga vaoshoitud dramatismi, mittepealetükkivuse poolest, pigem on see püüe luua kooskõla kosmosega ja samas jääda abstraktseks. Eestipärasusele viitav kannel (Kristi Mühling) kõlab küll nagu klavessiin või harf tüüpilisemas muusikateoses, keel- ja puhkpilliansamblist eristuvad vahel tundlikud ja struktureerivad löökpillid (Madis Metsamart); finaalis tuleb hetkeks hoopis uue meloodiaga esile kontrabass (Mati Lukk), nagu meenutades, mis pilli mängija autor põhiliselt on. Kasutatud salvestatud eesti rahvalaulude fragmendid lisavad eksootikat, kuigi ma pole kindel nende hädavajalikkuses.
*
Muidugi võib lavastuse visuaalpilt sarnaneda Peeter Jalaka eelmiste töödega, kas või “Eesti ballaadidega”, aga see keel areneb ja süveneb minu arvates ikka veel. Ikka need heledasse rõivastatud figuurid, rohkem märgid kui inimesed, ja mittejutustav koreograafia, aeglane liikumine, pöörased perspektiivvaated, täpne valgus ja kosmose suunas lõpmata sügav lavaruum. Kuid Kirke Kangro kunstnikutöös on ka uudsust, mööda natuke Peeter Mudisti skulptuuri “Panteon” meenutavat pinda paiknevad liivast inimkujud saavad vahel olulisemateks kui inimtegelased, vahel ilmuvad neile pähe kõnelevad videonäod, nagu Tony Oursleri installatsioonides. Üks kuju lammutatakse etenduse jooksul algosakesteks. Liiv on kõikjal ja mitte ilmaasjata, kas liivaterade müriaadid ei ole hea kujund kirjeldamaks universumi lõputust?
*
Rahvusvahelistele lavadele ilmselt vägagi sobiv “Õnne valem” esindab tõsist, suurtest asjadest kõnelevat (muusika)teatrit, mis on ehmatavalt üle Eesti, aga mitte ainult Eesti tavateatri suletusest ja klišeedest. Ka tõsidusel ja tõsidusel on vahe. Tahtmata olla naiivne või ülekohtune (ooperi)klassika vastu, tekib siiski küsimus, mida on 19. sajandi stiilis kangelaslikkusel või traagikal enam uut öelda, kui meil on võimalik astuda kaks sammu edasi ja leida end silmitsi 21. sajandi ja universumiga?
Aga seda tagajärge on vaja. Mingit kirjeldust, mingit selgitust. Kosmoloog Stephen Hawking püüab seda pakkuda. Tema lähenemine maailma tekkele ja olemusele algab Einsteini relatiivsusteooriast, kuid ka Jumal tuleb mängu ühel hetkel, kui muu instrumentaarium jõuab piirile, kust edasi ei saa. Kas see polegi sündmushorisont, kust kukutakse musta auku?
*
Muusikateatriteost läbiva dialoogi üheks pooleks on Hawkingi kõnesüntesaatori poolmasinlik meeshääl kaalutletud lauseid esitamas, kuigi ka tema tekstis on küsimusi ja mitte vähe. Talle vastab sopran Kädy Plaasi lauldud naishääl kommenteerimas, esitamas vaadet väljastpoolt või lüürilist, naiselikku impulssi. Tahaksin Maarja Kangrot nende tekstide eest kiita, neid võib vabalt võrrelda John Adamsi libretisti Alice Goodmani omadega. Üldistus, detailid, jälle üldistus. Must auk, maasikad, šampanja, ajamasin, noor kunstnik ja ühendteooria võimalikkus.
*
Bryarsi muusika on minimalistlik, aga mitte korduvuste mõttes, pigem oma alandlikkuse, väga vaoshoitud dramatismi, mittepealetükkivuse poolest, pigem on see püüe luua kooskõla kosmosega ja samas jääda abstraktseks. Eestipärasusele viitav kannel (Kristi Mühling) kõlab küll nagu klavessiin või harf tüüpilisemas muusikateoses, keel- ja puhkpilliansamblist eristuvad vahel tundlikud ja struktureerivad löökpillid (Madis Metsamart); finaalis tuleb hetkeks hoopis uue meloodiaga esile kontrabass (Mati Lukk), nagu meenutades, mis pilli mängija autor põhiliselt on. Kasutatud salvestatud eesti rahvalaulude fragmendid lisavad eksootikat, kuigi ma pole kindel nende hädavajalikkuses.
*
Muidugi võib lavastuse visuaalpilt sarnaneda Peeter Jalaka eelmiste töödega, kas või “Eesti ballaadidega”, aga see keel areneb ja süveneb minu arvates ikka veel. Ikka need heledasse rõivastatud figuurid, rohkem märgid kui inimesed, ja mittejutustav koreograafia, aeglane liikumine, pöörased perspektiivvaated, täpne valgus ja kosmose suunas lõpmata sügav lavaruum. Kuid Kirke Kangro kunstnikutöös on ka uudsust, mööda natuke Peeter Mudisti skulptuuri “Panteon” meenutavat pinda paiknevad liivast inimkujud saavad vahel olulisemateks kui inimtegelased, vahel ilmuvad neile pähe kõnelevad videonäod, nagu Tony Oursleri installatsioonides. Üks kuju lammutatakse etenduse jooksul algosakesteks. Liiv on kõikjal ja mitte ilmaasjata, kas liivaterade müriaadid ei ole hea kujund kirjeldamaks universumi lõputust?
*
Rahvusvahelistele lavadele ilmselt vägagi sobiv “Õnne valem” esindab tõsist, suurtest asjadest kõnelevat (muusika)teatrit, mis on ehmatavalt üle Eesti, aga mitte ainult Eesti tavateatri suletusest ja klišeedest. Ka tõsidusel ja tõsidusel on vahe. Tahtmata olla naiivne või ülekohtune (ooperi)klassika vastu, tekib siiski küsimus, mida on 19. sajandi stiilis kangelaslikkusel või traagikal enam uut öelda, kui meil on võimalik astuda kaks sammu edasi ja leida end silmitsi 21. sajandi ja universumiga?