Nagu pooleliolev meistritöö : Opium Flirt “DejaVoodoo”
Ma kartsin seda plaati.
Seda plaati, mis algab, nagu sajaks taevast alla suvalist mööblit ja kodutehnikat, sajaks suvaliselt, saatjaks surevate masinate oiged ning alatasa muutuv gravitatsioon. Kuni kõik loksub paika, nagu loksuvad paika pildid ja helid, kui istud tipptunnil rongijaamas, silmade ees liikuvad objektid, kõrvades viletsad klapid, taustal rasked masinad, peas kellegi hääl.
Kartsin, et mida ma temast ikka kirjutan, mulle meeldib ju hoopis popmuusika. Kuid, oot – mulle ei meeldi stiilipuhtus.
Sellepärast vist kuulangi Opium Flirti juba mitmendat korda.
Ja kuulen siin natuke kõiki ägedaid stiile, kui tohib nii öelda – stoner’it ja gothi ja jazz’i ja kas see seal polnud Cocteau Twinsi kajaplokk? Ja kas see seal polnud lausa ostsillaator ise või ikkagi 8-bit masin? Jajah, ma kuulen neid stiilinäiteid – neid seiklusfilmide (Duran Duran vs Mad Max) ja miljonimängude (Kohvritega modellid vs B. A. Baracus) ja hispaania trash’i (“Vampyros Des Lesbos” kas või) soundtrack’ide juppe. Kuulen neid natuke ja nad lähevad kohe ära, enne kui tüütama hakkavad. Lähevad ning annavad õhku järgmistele maailmadele.
Kui tavalises orkestris on miljon pillimeest, siis siin plaadil on miljon muusikastiili. Ja dirigendid (Erkki Hõbe ja Ervin Trofimov) suudavad nad õigel ajal lärmama ja siis vaikima sundida.
Nüüd, pärast neljandat lugu (“Slender Star”) meenub mulle kõige ilusam kole muusika, mida ma armastan, selline roostes funk, selline, mida tegi inglase Mark Stewarti iroonilise nimega bänd Pop Group.
Ja siis tuleb “Parade In Chimes” – parim pala siin –, korralik eelajalooline acid house, kõrvalosas vokaal, mida inglased iseloomustaksid kui “faux croon”.
Ja nii edasi.
Kui Opium Flirdi esimesed lindistused oli huvitav algus, siis “DejaVoodoo” kõlab rohkem nagu poolelioleva meistritööna. See album on eeskujulikult programmeeritud tõusude ja mõõnadega etendus, kuid igaühe jaoks, kes on käinud OFi kontserdil, on see kõik pigem näidis – pikkade sissejuhatuste ja äkiliste lõppudega klipid, mis reklaamivad mõnda haruldast õhtut, kui maailma eri kantides tegutsevad mehed jälle kokku satuvad.
