Naise hing
Näitus “Women of the World” (kuraator Claudia DeMonte) ja Claudia DeMonte isiknäitus “Retrospektiiv” Tallinna Kunstihoones, kuni 22. veebruarini.
“Maailma naised” on näitus, mille peale saab tulla vist tõesti ainult ameerika kunstnik – Claudia DeMonte on kokku kogunud 177 eri riigi naiselt ühe töö, andes ühtluse huvides ette väikesed mõõtmed (neist on ka enam-vähem kinni peetud), ja eksponeerib neid siis koos ühelauselise seletuskirjaga. Iga töö juures on ka miniatuurne maailmakaart, millel märgitud kunstniku päritoluriigi asukoht. Näituse eksponeerimiskultuur on tasemel, külastajal ei tohiks tekkida mitte üht arusaamatust, et mis see siis nüüd on.
Näituse saamise algimpulss ja väljapandud materjal on kahtlemata siiras, selles pole kahtlustki. DeMonte kui naine on näituseks loonud raamistiku, mis tundub teistele naistele usaldusväärne. Siin ei pea ükski esineja kartma, et teda kuidagi diskrimineeritakse või varju surutakse, siin ei pea ükski esineja ka ennast mehelikult tõestama, vajutades mistahes manipulatsiooni pedaalidele. Kõik on omavahel võrdsed õed, kelle saatuseks on olla naine, ja selle ees taandub nii nahavärv, sotsiaalne staatus, kultuuriline ja religioosne kuuluvus kui ka haritus. Kuna õed elavad eri riikides, siis ei tunne nad end ka konkurentidena meeste pärast. Igaühele on antud üks väike ruut lapitekist, mille ta võib omaenda äranägemise järgi täita.
Pean ütlema, et neid väikeseid lapikesi ükshaaval vaadates ei hakka igav! Hämmastav, sest iga esineja mänguruum on ju ahtake. Kuid selliselt eksponeerituna mõjub näitus miniatuurse ümbermaailma reisina, kus inimest vaadatakse rohujuure tasandil ning geograafiliselt suured ja väikesed riigid esitatakse võrdsetena ühel pulgal. Eriti hea, et USA-d esindab keegi anonüümne nii nagu mõnd Aafrika väikeriikigi. Seega toimib kogu komplekti poliitika nii – tähtsaid suurriike pisendatakse ja tähtsusetuid väikeriike tõstetakse.
Näitus vahendab ülekaalukalt küpses eas elunäinud naise vaatepunkti. Siin ei saa sõna neiukesed, kes igatsevad printsi oodates armastuse järele, ega vanavanaemad, kelle aktiivseim eluperiood seljataga. Kuna töid teevad küpse naise tellimusel küpsed naised ja nad kõnetavad naisi, siis ilmselt meesvaataja silmale pole see eriti huvitav. No kellele peaks korda minema naise hingeelu, kui tema keha üldse ei representeerita. (Aga see on muidugi minu standardne ettekujutus meesvaatajast, andke andeks.) Nii et võtmesõna peaks olema HING ja seda väljendab algallikas – naine ise. Tema eest ei räägita, ta ise räägib. Suhtumine, mis on mõnes riigis ennekuulmatu. Fatima Abdl Rahim Elhat (Sudaan): “Naine on Sudaani elu hing, kuid ta on nõrgestatud etniliste traditsioonide poolt”. Dewaki Timsina (Bhutan): “Meie kultuuris näeb mehelik ühiskond naisi mehe omandina, vaatamata kaasaegsele haridusele. Traditsiooniliselt peetakse abikaasat naise elus jumalaks.”
Tööde visuaalne väljund polegi oluline (siin leidub igasugust taset autentsest etnograafiast kuni suveniirpiltideni). Minu eriliseks lemmikuks sai Karli Sima maalitud autoportree: “Tunnen end tugeva ja uhkena, et saan esindada El Salvadori ja oma maia päritolu oma töö kaudu.”
Claudia DeMonte enda sümpaatseid skulptuure, fotosid jm. saab vaadata kõige tagumises, Kunstihoone ebaprestiižikas saalis. Oma “Maailma naiste” projektis jagab ta maailma aga riikliku kuuluvuse alusel, mis välistab selle, et näitusel osaleksid näiteks ka udmurdi, ersa, mari ja komi naised, sest nemad ei ela ju oma riigis. Aga kuna näitus tervikuna on riiklik saatkonnaprojekt, siis ajab ta rohujuure tasandi poliitika kõrval ühtlasi ladvatippude tasandi poliitikat või vähemalt selle esindusfassaadi.
Fotod Vallo Kruuser
