28.03.2008, 00:00
Naistepäev Biškekis
Kõrgõzstani pealinna nimi tähendab kumõssisegamislusikat, avastas;Erkki Otsman reisil Kesk-Aasiasse.
Kui mulle ühel veebruari lõpu hallil pärastlõunal
helistati ning pakuti esinemist naistepäeval Biškekis, siis
mõtlesin küll, et mõni sõber teeb minuga nalja.
Seekord oli asi siiski naljast kaugel. 5. märtsi varahommikul
maandus Aerofloti lennuk, mille pardal lisaks minule nii Venemaalt kui USAst
koju tagasitulevaid inimesi, Kõrgõzstani pealinna Biškeki
Manasi nimelisel rahvusvahelisel lennuväljal. Esimesena hakkasid
lennuplatsil silma umbes kakskümmend U.S. Airforce’i lennukit.
Hiljem selgus, et USA kasutab Biškeki lennuvälja ühe abialana
Afganistani operatsioonide tarvis ning et samasugune lennubaas on vene
lennukitele umbes 40 km ida pool väikelinnas Kantis.
Kui viisa,
mis mulle lennujaamas kiiruga passi kleebiti, käes, avanesid uksed ning
reis pealinna poole võis alata. Biškeki linn asub 700–900
meetri kõrgusel platool ning sõidu ajal maastikku jälgides
hämmastasid mind emakese looduse geoloogilised trikid: siin paiknevad koos
kümnete kilomeetritena laiuv põhjaeestilikult laugjas Chui org ning
nagu joone pealt algavad 5000 meetrini kõrguvad Ala-Too aheliku
mäed, mis on üheks osaks suuremast Tian Shani mäestikust. Selles
orus olevat sajandeid tagasi kulgenud iidne Hiina Siiditee.
Mäed on põhjuseks, miks ainult neljandik
Kõrgõzstani territooriumist on asustatud viie miljoni inimese
poolt, kellest pealinnas elab umbes üks miljon. Biškek on noor
linn, loodud 1878. aastal, ning seepärast ta ajalooliste
arhitektuuriväärtustega ei hiilga. Nõukogude ajal kandis linn
Lenini võitluskaaslase, siin sündinud kommunisti Frunze nime.
Pärast süsteemi lagunemist taastati kirgiisipärane algnimi, mis
tähistab lusikat, mida kasutatakse märapiima segamiseks
kumõssi valmistamisel. Kumõss (kääritatud
hobusepiimajook) on Kõrgõzstani üks firmamärke, mida
aga looduskauged pealinlased ise eriti juua ei taha.
Linna keskseks
ida-lääne suuna tänavaks on Chui prospekt, millel paiknevad nii
kohalik valge maja ehk parlament, Ala-Too-nimeline keskväljak, teaduste
akadeemia, ülikoolid, keskkaubamaja ZUM.Teised tähtsamad tänavad
vaatamisväärsustega on Sovetskaja ja Erkindik (vabaduse tänav).
Biškekis näeb peagu kõike kirjutatuna kahes keeles: vene ja
kirgiisi. Kirgiisid kasutavad praegu oma kirjakeele tähistamiseks
kirillitsat, enne on kirjutatud ladina ja araabia tähestikus. Kirgiisi
keel on suguluses türgi, kasahhi ja usbeki keelega.
Linnas on
palju monumente, enamik rahvuskangelastele, kuid ka tuntud kommunistid seisavd
endiselt kivisse raiutuna kõigile vaatamiseks.
Kirgiiside
kõige kuulsam rahvuskangelane on Manas, kelle mälestuseks on
skulptuuriansambel rahvusfilharmoonia (siin toimus
naistepäevasündmus, kus loo autor prantsuse šansoone laulis)
hoone ees. Manasi vägitegudest jutustab eepos, mis teadaolevalt on
üks mahukamaid maailmas, ületades Homerose “Iliase” ja
“Odüsseia” umbes kahekümnekordselt. Eepost jutustavad
manašid, kes teevad seda transitaolises olekus, saades infot otse
kõiksusest.
Need inimesed on erilised ja väga hinnatud.
Teise tähelepanekuna Biškeki linnapildis võib
välja tuua elanikkonna noorust, valdavalt on tänavatel
20–30aastased inimesed. Ehk on see tingitud
Kõrgõzstani pealinnas asuvast mitmekümnest
ülikoolist ja instituudist, nende seas ainulaadne Ameerika Instituut
Kesk-Aasias, kuid samuti Kõrgõzstani Vene Riiklik
Ülikool, Kõrgõzstani Türgi Manasi-nimeline
Ülikool, Kõrgõzstani Rahvuslik
Ülikool jne.
Märtsi alguses on Kõrgõzstanis
varakevad ning roheluse puuduses tundus linn olevat eriti tolmune-mudane.
Teesillutuse kiviplaadid särasid ainult valitsushoonete ees, mujal, ka
peatänavatel, oli auk augus kinni. Liiklus linnas on omaette toimiv
süsteem: liigutakse sujuvalt reast ritta, signaalitamine on väga
moes, jalakäijad vaadaku ise, kuidas saavad. Kuid ometi kõik toimib
ning eriliste avariihulkadega tegemist pole. Liiklemas on nii Euroopast kui
idast ostetud, vastavalt parema- või vasakupoolse juhtimisega autosid,
linna ühistransport ja kaugbussid on väikestest Mercedese
kaubabussidest ümber tehtud marsruuttaksod.
Kusjuures
bussikesse võetakse ka inimesi seisma. Nägin ise, kuidas mind
võõrustanud organisatsiooni raamatupidajanna juuksurisse
kiirustades ennast sinna surus ning kummargil olekus, seljaga vastu
välisust toetades, pilgeni täis trantspordivahendis sihtkoha poole
suundus.
Lühikese siinviibimise jooksul oli mul
võimalus ära käia linnast lõuna pool algava
mäemassiivi jalamil, kus asub muu hulgas kinnne tsoon presidendipaleele
(nn kinnine linn), kuhu tavakodanik ei saa. Mägedes lumi sulas, teed olid
mudased ning see tegi oma korrektuurid üles ronimisele, kuid juba
paarisaja meetri kõrguselt avanes suurepärane vaade linnale ning
nõlvadele, kus otsisid toitu kitsed-lambad-eeslid, paiknesid kalmistud
ja isegi vabaõhukino. See kinoklubi on kohalike seas väga
populaarne sooja perioodi ajaviitekoht. Siia üles sõidetakse
autodega, et vaadata filmi, nautida miks ka mitte intiimsemat seltsi ning
tunnetada vabadust, mida pakuvad ümbritsevad mäed ja orud.
Kohalikud, kellega kohtusin, olid eranditult äärmiselt
külalsislahked. Pärast õnnestunud naistepäevaüritust
(lisaks kontserdile avati prantsuse piltniku Eric Goulani fotonäitus
Kõrgõzstani naistest) istusime restoranis, et tähistada ja
meenutada sündmust. 2007. aasta lõpus toimunud
Kõrgõzstani parlamendivalimistel sai riigi ajaloos esimest korda
kõrgemasse kogusse 40 naist (see on 25 protsenti saadikute koguhulgast)
ning seda tähistatigi seekordsel naistepäeval. Peolaud oli kaetud
huvitavate roogadega ja jookidega, mille seast meenuvad lambaliha ja aivadega
plov, aurutatud eri täidistega kohalikud pelmeenid, roheline tee ning
konjak Kõrgõzstan. Kusjuures iga konjakipitsi juurde käis
toost.Öeldi ja sooviti reaalseid ja vähem reaalseid asju, kuid
kõlama jäi kutse tulla tagasi, et siis koos minna avastama elu ja
loodust väljaspool linna: veeta mõni päev
Õsõk-Köli järve ääres, püüda
läbipaistvast veest forelli, kuulata tikksirgete mägikuuskede
kohinat, külastada nomaadide jurtasid, osaleda rahvusmuusikute
meditatiivsel kontserdil. See kõik on Kõrgõzstan,
Aasia Šveits, ning ta ootab end avastama sõbralikke inimesi.