Nazi chic on jõudnud eesti kirjandusse

Milline oleks maailm, kui natsid oleks teise maailmasõja võitnud? Peeter Helme värsket romaani „Haakrist ja ajarelv“ luges Andrei Hvostov.

Või on see hoopis nazi trash? Midagi nii ägedat kui ­Peeter ­Helme ajaviiteromaan „Haak­rist ja ajarelv“ sain viimati lugeda siis, kui „Mirabilia“ sarjas ilmus 1975. aastal Adam Hulli põnevik „Quilleri memorandum“. Nõukogude ajal oli see täiesti vapustavat lugemiskogemust pakkunud asi. Eriti teismelistele.

Hiljem, „raudse eesriide“ avanedes, sain ma aru, et sellist kirjanduslikku toodangut on läänemaailma raamatupoed täis. Pehmekaaneliste köidete ühendavaks jooneks olid kohustuslikud elemendid kujunduses: haakrist, saksa kotkas, silmipimestavalt kaunis, ent samas kuidagi paheline blondiin, kelle napp riietus võiks koosneda vaid diskreetsete kohtade ees hoitavast tulirelvast, ning mõistagi kusagil üleval nurgas armiline ning julm mehelõust, kelle aristokraatliku kaela ümber ripub Rüütlirist või toetub tema kandiline lõug SS-i ruunidele.