Viie sajandi eest lahkusid kolm inka last kodust ja läbisid jalgsi tuhandeid kilomeetreid, et jõuda 6739 meetri kõrgusele Llullaillaco vulkaani tippu. Sinna, päikesele lähimasse paika, jättis saatjaskond nad tuha alla puhkama.

1999. aastal tõid arheoloogid nende mumifitseerunud kehad taas maapinnale. Täna võib lapsi näha Salta linna arheoloogiamuuseumis Argentinas. Neid uudistama minnes peab siiski arvestama, et tegemist ei ole lihtsalt klaasi taha pandud eksponaatidega – seitsmeaastane Poiss, kuueaastane Välgutüdruk ja viieteistaastane Neitsi on inimesed ja nende uskumatult hästi säilinud kehade nägemine võib vaatajas tekitada vastandlikke reaktsioone.

Llullaillaco on 6739 meetri kõrgune kustunud vulkaan. See maailma kõrguselt kolmas vulkaan on ühtlasi piirkonna kõrgeim mägi, mis on nähtav sadade kilomeetrite kauguselt. Inkad olid veendunud, et see on lähim koht päikesele. Llulla tähendab quechua keeles “vale” või “petlik” ja llaco tähendab “vesi”. See on mägi, mis omamoodi “valetab” vee kohta. Nimelt ei jõua lumesulamisvesi mäejalamile, vaid koguneb 5000 meetri kõrgusel olevatesse järvedesse. Llullaillaco võib tähendada ka “mälestuste vett”.

Tänapäeva Argentina ja Tšiili aladel ei olnud enne inkasid suurt asustust. Mägine kliima on kuiv ja silmapiirini ulatuvatel liivastel kõrbeväljadel kasvab parimal juhul paar rohukõrt laamadele, põllumajanduse arendamiseks jääks mulla viljakusest puudu. Siiski olid sinna end mugavalt sisse seadnud üksikud indiaani­hõimud, kes elasid väikestes külakestes ja omavahel suuremat poliitilist üksust ei moodustanud.

15. sajandi keskpaigas hakkasid inkad järjekindlalt oma impeeriumi laiendama ning veel enne valge inimese saabumist olid nad jõudnud oma piirid lükata tänapäeva Argentina ja Tšiili põhjaosani. Väikeste külade vallutamise strateegia oli lihtne – hõimujuht oli vabatahtlikult nõus andma oma külaelanikud inkade käsutusse või saavutati see vägisi. Enamikul juhtudel hõimujuhid alistusid.

Selliste vallutustega rohkendasid inkad oma tööjõudu. Ühtlasi valisid nad küladest välja füüsiliselt kõige täiuslikumad tüdrukud ning saatsid nad kinnisesse kooli, mida nimetati “Väljavalitute majaks”. Seal valmistati tüdrukuid ette millekski suuremaks – nad anti keisrile või mõnele ülikule naiseks või ohverdati jumalatele.

Kuigi ka tavaline tüdruk võis tõusta ühiskonnas tähtsale kohale, olid klassid omavahel siiski selgesti eristatavad. Kõrgema klassi inimeste tunnuseks oli ebaloomulikult pikaks moonutatud kolju. Algul oli see osa religioossest rituaalist, kuid ajapikku sai deformeerunud peakuju esteetilise tähenduse. Ilu nimel sidusid inkad oma imikute pea külge kaks plaati, mis ei lubanud koljul kasvada mitte laiusesse, vaid pikkusesse. Teadlased arvavad, et sellest tingitult oli impeeriumis üsna palju vaimse väärarenguga inimesi.

1952. aastal avastasid Tšiili alpinistid Argentinast* Llullaillaco mäelt ohvrialtari. Varemgi oli leitud mägedest selliseid sümmeetrilisi kivihunnikuid. Erinevalt eelmistest leidudest otsustati seekord arheoloogiliseks ekspeditsiooniks korralikult ette valmistuda ja kuigi altarivaremeid mindi mitmeid kordi uurima, viidi eesmärk täide alles 1999. aastal. ­Neliteist inimest – kuus argentiinlast, kuus peruu­last ja kaks põhjaameeriklast – läksid planeedi kõige kõrgemalt leitud ohvrialtarini, et sealt alla tuua viissada aastat vulkaanilise tuha all puhanud lapsed.

Llullaillaco lapsed on arvatavalt maailma kõige paremini säilinud muumiad. Nende kehad on mumifitseerunud ainult tänu looduslikele teguritele. Väga madal temperatuur, vulkaaniline tuhk ja eri kemikaalidega hapnikuvaene keskkond pole lubanud kehadel viiesaja aasta vältel laguneda. Poisi nahk on kuiv ja natuke krimpsus, küünealused on mustad, nagu lastel ikka. Välgutüdruku avatud suust paistavad valged piimahambad, tema ripsmed on pikad ja tumedad. Kaunistamaks Neitsit on keegi tema mustadesse juustesse pununud sadu patse, tüdruku pea on langenud rinnale, justkui oleks ta istudes magama jäänud.

Kõik kolm last olid maetud ühte külma hauda, kuid on alust arvata, et nende ohverdamised ei ole omavahel seotud. Kuigi protseduur oli sarnane, tundub, et kaks ühevanust last viidi sinna koos, kuid vanem – “Päikese Neitsi” – neist eraldi.

Tõenäoliselt oli laste puhul tegemist laulatusrituaaliga. Korraldati suur pidustus, mille käigus valiti eri küladest kokku tulnud laste seast füüsiliselt kõige ideaalsemad ja pandi paari. Seejärel läksid lapsed oma koduküladesse tagasi, kus nad võeti ülistades vastu. Varsti pärast seda suundus mitmetest täiskasvanutest, sealhulgas laste vanematest ja teenijatest koosnev karavan tuhandeid kilomeetreid pikale teekonnale, mille eesmärk oli viia ohverdatavad mäe tippu ja sinna jätta. “Neitsi” puhul oli tegemist arvatavasti “Väljavalitute maja” tüdruku ohverdamisega.

Meditsiiniliste uuringutega on kindlaks tehtud, et mõlemad tüdrukud jõudsid elusalt mäe tippu. Organismidest leiti veel seedimata toitu, mille põhjal võib uskuda, et nende eest hoolitseti viimase hetkeni. Välgutüdruk oli terve, kuid Neitsil võis olla astma. Ta suust leiti kokapuu lehti, mille mälumine aitab hoida vererõhku stabiilsena ja lubab kergemini taluda õhupuudust, mis paratamatult sellises kõrguses tekib.

Kuid kehadest leiti ka alkoholilaadse uimastava aine jääke. See fakt annab alust arvata, et tüdrukud viidi üles, neile anti alkoholi, pärast mida nad magama jäid. Võttes arvesse, et sellises kõrguses võib temperatuur langeda 40 kraadi alla nulli, ei pidanud kaua ootama, et lapsed surnuks külmuksid. Surnud riietati ja asetati hauda.

Poiss viidi mäele tõenäoliselt koos Välgutüdrukuga ja eesmärk oli ka temaga teha sama, mida tüdrukutega. Siiski leiti linalt, millesse ta oli mähitud, vere ja okse jälgi. Lisaks sellele oli Poiss erinevalt teistest kinni seotud. Suure tõenäosusega ei pidanud ta kopsud kõrgmäestiku madalale rõhule vastu ja lõhkesid. Ilmselt sellepärast seoti ta põlved ja käed keha külge kinni, et surnut oleks lihtsam seljas mäkke kanda.

Võttes arvesse, et tänapäeval võib see paljudele külastajatele ehmatavalt mõjuda, eksponeerib Museo de Arqueología de Alta Montaña (MAAM) lugu lastest veidi pehmemalt, kui see tõenäoliselt juhtus. Argentina aasta parima muuseumi tiitli pälvinud MAAM võib põnevust pakkuda nii arheoloogia- kui ka alpinismihuvilistele, kuna muumiate lugu ja nende allatoimetamise ekspeditsioon on detailselt kirjeldatud fotodel ja filmides.

Loomulikult on välja pandud ka kõik rituaaliga seotud esemed, mis hauast leiti, ja ka üks lastest. Muumiat vahetatakse iga kolme kuu möödudes, kuna muuseumil on ainult üks vitriin, mille tingimused tagavad keha säilimise.

Mõistatuseks jääb, kuidas jõudsid väikesed indiaanlased sandaalides Llullaillaco tippu, kui täna käivad seal vaid väga hea varustusega kogenud alpinistid.

? Välgutüdruk

Välgutüdruk on veidi üle kuue aasta vana. Ta istub kõverdatud põlvedel, käed reitele toetumas. Möödunud sajandite vältel just ohvrialtari kohal maasse löönud välk põletas osa ta näost, kaela, õlad ja käed. Tal on seljas värvilise vööga helepruun kleit. Õlgadel olev pruun rätik on kinnitatud hõbedast sõlega. Sirged juuksed on punutud kahte peenikesse patsi otsmikul. Silmad on kinni ja suu pooleldi avatud, jättes nähtavale väikesed valged hambad. Kõrgklassi kuulumist näitab tema deformeerunud kolju.

? Poiss

Poiss on seitsmeaastane. Ta istub kõverdatud jalgadega. Punase- ja pruunikirju rätik katab tema keha ja pead. Nagu kõigil inka meestel, on ka temal lühikesed juuksed ja pähe kinnitatud valge sulg. Tal on seljas punane pontšo, jalas pruunid mokassiinid ja parema randme ümber on hõbedast võru. Käed on rusikasse surutud, nägu ei ole näha ja silmalaud on poolenisti suletud. Kolju on moonutatud, seetõttu võib arvata, et ka tema oli kõrgklassist pärit.

? Neitsi

Neitsi on umbes viisteist aastat vana. Ta istub rätsepaistes, käed kõhule toetamas. Tal on seljas pruun kleit, mis on talje pealt kokku seotud värviliste tikanditega vööga. Õlgadel on hall rätik punaste äärtega, mis on eest kinnitatud hõbedast sõlega. Rinnas on luu- ja metallitükkidest kaunistus. Pikad juuksed on punutud peenikestesse patsidesse, nägu on maalitud punaka värviga. Tõenäoliselt oli tüdruk “Päikese Neitsi”, keda õpetati “Väljavalitute majas”.