“Stainless Style”
(Lex)
Kui tuleks
otsida HU? hõbekõladele väärilist lisa raja tagant,
siis Neon Neon on juba nime poolest ülim 80ndate ihalus, teemandisära
laserkiirtes. Neid kaugeid aegu ei suutnud nii kaunilt edastada isegi
regatiaegsed lootused mingist heledamast tulevikust, ei hallisegused telepildid
ega raadiosalvestistega makilindid. Aga hiljem on ikka ilusam, ka nende jaoks,
kes külma sõja hakul alles üsast välja vaatasid. Kindel
on see, et palju ahvatlevat toimus hoopis kusagil eemal.
Teada-tuntud psühho-popparite bändi Super Furry Animals esimees
Gruff Rhys ja LA weirdo-hop’i produtsent Boom Bip ei ole küll
esimesed, keda neoonvärvide armus kahtlustada võiks, aga selle
faktiga harjub kiiresti. Tulemus on esimesel hetkel veidi segadusseajav kokteil
valge mehe siirupi-popist ja kroomitud elektro-räpist, Duran Duranist,
Huey Lewis & the Newsist, Miami Sound Machine’ist ja Run-D.M.C-st.
Ninakirtsutusest üle saades hakkab see aga varsti pähe, kaunistades
mälestusi suhteliselt tagasihoidlikest klassiõhtutest. Tegelikult
raamib plaati aga skandaalse visionääri-inseneri John DeLoreani ja
tema autokompanii luksuslik ja pillav allakäigulugu, kuhu mahtusid
filmidiivad, ninapuuder ja ikooni staatuses masin DMC-12 filmist “Back to
the Future”. Nii et võiks ju lausa öelda, et kontseptalbum.
8
