Näitusel erilisel kohal: Jüri Arrak “Autoportree. Hoidja”, 2005. Repro

Algatuseks tahaksin kiita Tartu Kunstimaja püüdlust korraldada ka temaatilisi näitusi, mitte piirduda pelgalt galeriilise tegevusega, s.t isik- ja grupinäitustega. Kohe lõpeb neil Maalijate Liidu algatusel toimuv autoportreede näitus. Esinevast 49 kunstnikust üle poole on oma tööd maalinud 2005. aastal, seega võib ehk järeldada, et nimelt selle näituse tarbeks. Mõned üksikud tööd pärinevad siiski ka varasematest aastatest – vanimad 1964 Sigrid Uiga portree ning Evi Tihemetsa 1969 maalitud kompositsioon, mille mõlema võlu peitub just ajastuhõngulisuses.

Esitatud on enamasti maalid, lisaks paar graafilist (fototöötlusega) lehte. Kõige levinumaks võtteks osutus foto ehk fotoliku joonistuse kasutamine selgelt äratuntava käekirjaga maalil. Näiteks puna-sinise-roosa hoogsa abstraktse maali keskele lisatud tilluke dokumendipilt Lola Liivat-Makaroval või sinilillade orhideede vahele peidetud pisike realistlik näopilt Malle Leisil.

Ilmar Kruusamäe ja Jüri Arraku tööd eralduvad sellest reast põnevama loo poolest, mis autori ümber toimub. Kruusamäe “Lõpetanu”1982 oma ülikooli tekli, murdunud erkoranži hüpiknuku käe ja kopikatega tekitab lapselikku nostalgiat. Arraku maal on ilmselt näituse läbimõelduim ning mõjuvaim töö üldse. “Autoportree. Hoidja” 2005 kujutab Jüri Arraku väikest portreed hoidvat müstilist olevust, kellega tekkiv silmside on üks raputav hetk. Kunstnik ise seisab akna taustal, millest avaneb breughellik tuulikutega maastik.

Veel rohkem kunstnikke on kasutanud traditsioonilist rind- või näoportreed, millest osa vapustavad oma ava(lihtsa)meelsusega, osa aga panevad kahtlema, kas tegemist on ikka professionaalidega. Väga positiivselt tahaksin sellest laadist esile tõsta Tiiu Pallo-Vaigu äärmiselt maalilist, ühtaegu rauge pehmuse ja hoogse liikumisega mõjuvat tööd ja Sirje Protsini sügavikku tormavat figuuri. Neis oli tajutavat pinget ja emotsiooni.

Kolmanda grupina eraldaksin tööd, milles polnud erilist tähelepanu pööratud ehk portreelisele sarnasusele, pigem sümbolistlikule loole või tähendusele – näituse kujundaja Kreg A-Kristringi neljaks jaotatud nägu “Jumal lõi inimese oma näo järgi” 2005, kus kõrvuti tema enda ja ilmselt siis Kristuse näo osad (mis eriti hästi kokku ei sobi), Jaan Punga “Autoportree kiivriga”, mis tõi kohe meelde ka tema barokliku parukaga autoportree, milles samuti ütlevad kõik üksnes silmad. Vahemärkusena pean nentima, et õnnelikke, enesega rahulolevaid nägusid näitusel praktiliselt pole. Pigem ollakse sünged, paremal juhul nukrad või emotsioonitud.

Sellise meeleolu taustal mõjub väga sümpaatsena Markus Kasemaa suuremõõtmeline noore mehe portree aastast 1994. Tugevat irooniat on Valeri Vinogradovi segatehnikas (foto?) pildis, kus näojooned moondunud kummituslikuks haloks. Suhteliselt vaimukas on Mati Küti roostetanud kortsus ja painutatud plekile maalitud poolfiguur, kellest detailitäpselt välja maalitud ainult roosa piip.

Arvatavasti ongi sellise näituse saatus olla ebaühtlane ja kirju ning paljastada just seda, millised me oleme. Autoportree kannab selle võimendatuna välja. Samas toob see meelde kunagi psühholoogidelt kuuldud nipi, kuidas koostatakse küsitlusi-teste, millele tahetakse saada tõeseid vastuseid. Üht lihtsat küsimust esitatakse mitmes sõnastuses, mitu korda, ja nii annab küsitletav lõpuks kokku ka ausa vastuse.

Autoportree on ju siiski nägemus sellest, kuidas kunstnik end ise näeb /näha tahab, ja tegelik loomus avaldub paremini ehk laiemas loomingus. Seepärast mõjub mulle palju üllatavamana ja põnevamana Tartu Kunstimuuseumi näitusemajas 13. novembrini ülevalolev Jaan Elkeni maalide näitus. See ei ole täpne koopia Tallinna Kunstihoones nähtust. Kunstnik on lisanud siia rohkem hüperrealistlikke töid – “Tallinn. Kopli jaam”1982 on tüüpiline tookordne rasketööstuse teemal valminud tellimustöö, kui ei teaks taustaks, et samast jaamast saadeti Siberisse ära ta vanemad. Lõbus oleks mix hüperrealistlikust lehmast ja grafitist, kui ei teaks, et tema tudengist ema teenis Siberis leiba lüpsjana ja tsitaadid pärinevad ilmselt mitte just hea toitumusega kiidelda saavatele Elkenitele Siberisse järele saadetud raamatust “Maitsvast ja ter­vislikust toidust”. Sametised puna­sega ülemaalitud aukirjad töökangelasest emale tilguvad otsekui verd ning valgest abstraktsest kriipsudega maalist saab isa päevade loetelu vangikongi seinal.

Kogu selle ehk veidi konjunktuursenagi mõjuva loo taustal koorub siiski välja kunstniku soe, sügavast kaasaelamisest kantud suhtumine oma vanematesse ning teistesse lähedastesse, mis mõjub siiramini igasugusest näopildist.

Näitus “Autoportree” Tartu Kunstimajas.