Nii tekivad ­rariteedid

Ernst Kollomi graafika Tallinnas Lastekirjanduse Keskuses. Avatud kuni 10. juulini.

Internetist saab teada, et Ernst Kollom (1908–1974) õppis sõja-aastail Moskva kunstiinstituudis puugravüüri P. Pavlovi juures. Tema õpetaja oli tegelikult Pavel Pavlinov – üks huvitavamaid vene ksülograafe Vladimir Favorski ja Aleksei Kravtšenko kõrval.

1920.–30. aastatel oli puugravüür kõikjal menukas ning Venemaal kujunes tugev koolkond, nagu, muide, Eestiski: nimetagem Hando Mugastot, Arkadio Laigot, Eduard Wiiraltit, kelle looming innustas Pallases N. Triigi juures maali õppinud Kollomitki 1930. aastate keskpaiku selle tehnika kasutusele võtma. Nii et Pavlinovi juurde läks ta väljakujunenud meistrina.

Tollastest õppetöödest on märkimisväärseim ovaalne koopia Gustave Doré “Don Quijotest”(1944). Õieti on see koopia koopia, sest suur prantsuse illustraator (1832–1883) ei graveerinud oma pilte ise, vaid tema joonistusi klotsidel teostas terve meeskond, sealhulgas H. Pisan, kõnesoleva Don Quijote’i graveerija. Doré poleks suutnud olla pooltki nii viljakas, kui ta oleks pidanud graveerima kõik oma illustratsioonid ise.

Kollom seevastu on kõik oma illustratsioonid graveerinud ise ja neid on aukartust äratav hulk.

Rein Looduse arvates on ta 1930. aastatel kujundanud, enamasti ka illustreerinud ligi 250 raamatut. Kui aastatel 1931–34 domineerib tema kujundustes joonistus või värviline linool, siis alates 1935. aastast omandab puugravüür valitseva koha. Evald J. Voitk pealkirjastas oma artikli ajalehes Esmaspäev (29.01.1938) kõnekalt: ”Hobuse koormatäis kunsti. Mõni sõna juttu E. Kollomiga”.Sellest selgub, et ainuüksi kunstniku poolt “põdrafriisiga” kujundatud, 1936. aastal ilmuma hakanud sarja “Põhjamaade romaane” kuuele raamatule tegi ta 124 illustratsiooni, “Sõjaromaanide ja memuaaride” sarjas alates 1937. aastast ilmunud kuuele raamatule – 81, Erni Hiire luuletuskogule “Päikesepaistelised päevad” (1937) – 19, Karl Eduard Söödi bibliofiilsele luuletuskogule “Kuusirbi õsu” (1937) – 56 värvilist illustratsiooni jne.

Ühtekokku ületab Kollomi graveeritud illustratsioonide arv vist küll paari tuhandet.

Võrreldes Doréga, kes mõtles piiblile ja muudele superraamatutele välja küllalt keerulisi ja detailirikkaid illustratsioone, oli Kollomi ülesanne lihtsam. 20. sajand eelistas ka graafikas üldistatumat kujundit ja täisleheküljeliste illustratsioonide kõrval olid hinnatud initsiaalid ja vinjetidki. Kuigi kasutati ka toongravüüri, mis erinevate viirutusvõtete, eeskätt ristviirutuse abil püüdis luua tonaalsetel pinnavahekordadel rajanevat maalilis-realistlikku efekti, eelistati faksiimilegravüüri, mis püüdis säilitada lineaarse käsitlusega sulejoonistuse hõngu. Kollomi loomingu eripäraks, iseäranis 1930. aastatel, ongi jõuline, dünaamiline, mahlakas faksiimilegravüür, mille romantilisust tugevdavad just temal sagedased pateetilised tumedused.

Kollom oli viljakas, nagu seda oli ka tema kaheldamatu eeskuju – Hando Mugasto, kes graveeris sageli kaks või enamgi gravüüri päevas. Suure produktsiooni juures ei saagi kõik olla ühtlase tasemega, kuid valdav osa kunstniku loomingust oli ikkagi kvaliteetne. Ta arenes ksülograafina kiiresti. 1937, Mugasto ootamatu lahkumise aastal, ilmus üks tema raamatugraafika tippe – Söödi “Kuusirbi õsu” artistlike nurgavinjettidega värvilises puugravüüris, ehisliistudega lehekülje allservas ja luuletaja portree- frontispissiga. Viimane inspir eeris ajakirja “Varamu” tellima temalt kirjanike portreesid; ajakirjas ilmusidki 1938.a. E. Peterson-Särgava ja A. H. Tammsaare portreegravüürid; see žanr, nimelt kirjanikuportree, kujunes kogu Kollomi loomingut läbivaks.

Kahjuks ei ilmunud bibliofiilse raamatuna Fr. Tuglase novell “Maailma lõpus” Kollomi illustratsioonidega, mille 1939. aastal loodud kavanditest vaid paar on teostatud värvilises ja mustvalges puugravüüris. Need gravüürid lubavad väita, et Kollom oleks suutnud anda tekstiväärilise graafilise lahenduse hiidnaise kujule, kes sümboliseerib mitte ainult ürgnaiselikku alget, vaid kõike suurt ja ebatavalist, mida inimene ihaldab ja mille ees tagasi põrkab, rahuldumata ka tavapärasega.

Kõige põhjalikuma nimistu E. Kollomi illustreeritud raamatutest on andnud käsikirjalises kunstnike leksikonis Julius Genss; selle mitmekesisus on toredaks teejuhiks sõjaeelsesse kirjandusellu. Kollomi näituse eel avastasin nii mõnegi Nobeli preemia laureaadi – tema hõbemust Nobeli-sarja kujundus pärineb aastast 1935 – ja, näiteks, kindral Rüdiger von der Goltzi raamatu “Minu missioon Soomes ja Baltikumis” (1937) memuaarisarjast “Marseljeesist Internatsionaalini”, mis on päris huvitav lugemine Võnnu lahingu 90. juubeliaastal.

1930ndate teine pool ja 1940ndate algus oli raamatu- ja eksliibriselembene aeg ning Mugasto, Laigo, Kaljo raamatumärkide kõrval paeluvad ideevärskuse, joone nõtkuse ja maitseka värvilisandusega ka Kollomi omad. Kuigi sellelt alalt on ilusaid näiteid 1950n (F. Kauba eksliibris, 1954; Leida ja Boris Kõrveri eksliibris, 1959), jäävad sõjaeelsed aastad hiilgeperioodiks. See kehtib mitte üksnes eksliibrise, vaid ka Kollomi raamatugraafika kohta.

Ühes žanris kujunesid sõjajärgsed kümnendid siiski viljakamaks mitte ainult arvuliselt, vaid ka kunstiliselt – see on linnavaade. Aastatel 1937–38 tegi kunstnik mõned Tartu vaated. Veduut säilitas oma populaarsuse 1960. aastateni ja Kollomi “Viru värav” (1955),”Vana Tallinna panoraam” ning “Vana Tallinn talvel” (1958; kõik – puugravüürid) kuulusid selle üldtunnustatud tippude ritta. Kuid siis tuli karm stiil oma vormilihtsustuse ja suurte pindadega ning isegi Kaljo hakkas lõikama linooli. Linoplasti graveerides saavutas Kollom 1960ndatel kohati huvitava faktuurimõju (“Sula”, 1964). Kuid meie silmis jääb ta ikkagi ksülograafiks, ühe vana tehnika silmapistvaks viljelejaks.

Sõja ajal hävisid paljud Kollomi klotsid ja tõmmised neist. Seetõttu saab osasid illustratsioone originaalis näha vaid raamatus. Kuigi kaanedki trükiti originaalklotsidelt, ei ole lugejad neid tavaliselt säästnud ning ümberköitmisel on algne kujundus enamasti kaduma läinud. Näitusel on raamatukaasi võimalik näha tänu Alfred Rõudele, kes nad omal ajal pappalustele kleepis ja karpides säilitas. Taas kord kogeme, et paljunduskunstki võib harulduseks muutuda.

Omamoodi haruldased on tänapäeval kunstnikudki, kes puugravüüri teevad. Üks selliseid on Henno Arrak, kelle loomingust on samuti väike valik Lastekirjanduse keskuses viimaseid päevi väljas – krestomaatilisi illustratsioone, barokseid eksliibriseid, postkaarte-postmarke.

Väikegraafikat teeb puugravüüris veel Lembit Lõhmus... Kes pärib kord nende tehnilised oskused ja tööriistad? Kas ei oleks aeg mõelda ühele graafikamajale, kuhu saaks koondada pressid, plaadid, tõmmised, kus saaks õppida tehnikaid ja korraldada näitusi &n dash; majale, milletaolisi on mitmeid Skandinaavias ja mis hoiaks elavana meie graafilise kultuuri?