No kuidas oli siis?
Kõik, mida sa arvad Pühajärve Beach Partyst, kõik, mida sa kardad Pühajärve Beach Partyl, on tõsi.
Robustsete parukate, mütside ja sarvede, hiidprillide ja prahist valmistatud kostüümides möirakarud? Jah. Inimesed, kellel on sea nägu? Jah. Valge viina kulistamine otse pudelist? Jah. Liivas, külmas järvevees ja poris püherdavad kriitilise piirini joobes noorukid? Jah. Loperguseks moondunud näoga noormees, kes võib-olla, et soovib sulle pika kummilohvi otsas tolkneva autopumbaga piki pead virutada? Jah.
Ohtlik ning homsest päevast vähehooliv suveorgia, just nimelt, kuid laaberdav noorsugu ei ole ainult Beach Partyle iseloomulik (samal nädalavahetusel toimunud väga intelligentse kavaga Hultsfredi rockfestivalil Rootsis arreteeriti üle 100 inimese) ning oma pöörasuses Pühajärve festival sel aastal minimalistlik. Nn horde seal ei olnud. Sellele andis omalt poolt tuge jube külm ilm, aga peamiselt mitmelt rindelt korraga alanud lahingud ürituse toimumise vastu. Ja ometi olid korraldajatel just tänavu õilsamad plaanid kui kunagi varem.
Mitte ainult seepärast, et korraldajad ohverdasid end rohkem kommunaalmikromajanduse üles ehitamisel (parkimine, telkimine, kempsud, loodus); sügisel Beach Party kaubamärgi ära ostnud kontsertagentuur FBI on võtnud sihiks teha festivalist kultuursem kultuurisündmus ja kohale meelitada ka tõeliseid muusikasõpru.
Ning niisiis oli söödaks viimastele ajalooline räpp-kollektiiv Public Enemy New Yorgist. Public Enemy andis väga hea kontserdi. Ilma igasuguste liialdusteta.
Kõik, mida sa kardad hip-hop-kontsertide puhul on ilmselt samuti tõsi – taustalindilt tuleb muusika, millele räpparid plaadistusega võrreldes kardinaalselt halvemini peale hõiskavad ja juhuslik skrätsimine – aga mitte aasta 2003 Public Enemy showl.
Popentsüklopeedia suurkujusid – veteranid Chuck D, Flavor Flav, Professor Griff – toetas laval terve rockbänd. Vali kitarr, bass ja trummid. Plaadimängijatel noor DJ Lord. Pluss veel arusaadavaid – Security of the First World turvatantsijad/lavaseisjad – ja veidi arusaamatumaid tegelasi (back-up-räppar, roadie, üks vanem mees).
Pool tundi plaanitust pikemal laivil mängis Public Enemy uuema materjaliga seotult ette vist kõik tähtsamad lood, mida süda sel hetkel ihkas: “Shut ‘Em Down”, “911 is a Joke”, “Can’t Truss It”, “Don’t Believe The Hype”, “Bring The Noise”, “Fight The Power”, “Public Enemy no. 1”, “By The Time I Get to Arizona” ja nad oleks võinud mitu tundi edasi rünnata, sest: on Enemy neljal esimesel plaadil üldse mõni halb lugu? Ei.
Ja et, nagu juba öeldud, nende taga oli täis ansambel ei jäänud jõust ja agressiivsusest, mis teeb Public Enemyst Public Enemy, detsibelligi puudu. See oli isegi rajum, rockim, midagi viimase albumi “Revolverlution” remixidega sarnast ja kohati ka midagi sellist, mida võib ärevast ja rumalast peast nu-metaliks nimetada. Kui ei meenu, et Public Enemy on raskekujulise noisi ja heavy–riffidega jännanud juba ammusest ajast. Ja, et nemad on see üksus, kellel see välja tuleb.
Samamoodi sai kõike muud, millest koosneb Public Enemy. Bänd, kes on sotsioloogiliselt ja poliitiliselt hüperaktiivne propagandamasin (fuck-off!-tervitused Bushile ja Blairile) ning samal ajal äärmiselt koomiline (ületamatu Flavor Flav - tema grimassid, tema liigutused, tema sõnavõtud, tema kell). Pisidetailideni ning lõikavalt täpne ja samas hingeldamavõtvalt sürrealistlik ning lamentilööv (täiesti pööraseks hullatud lõpulugu “She Watch Channel Zero?!”). Industriaalne ja akopalüptiline ning samas nii funky, et sobiks igale normaalsele tantsuõhtule. Lipukandvate black-culture-saadikutena tegid nad lugude kontsert-versioonides ja ekstra-pikendustes mitmeid tribüüte musta muusika juurtele - Jimi Hendrix, Sly and The Family Stone ja James Brown – ning sinna otsa kaveri Rage Against The Machine’i loomingust (bassi siis, check it!, Flavor Flav).
See kontsert oli selle suve kõige harukordsem ja parim. Ühelt kõigi aegade kõige parimalt bändilt. Ja mul on kahju, et väga paljud tõelised muusikasõbrad siiski kohale ei tulnud. “Ma ei julge sinna minna,” ütlesid nad mulle.
Mis teha. Korraldajate suund teha Pühajärve Beach Partyst, kaubamärgist, mille imidži DNAs on nii või teisiti jauravad jõmmid, midagi nö kultuursemat tundub ausalt öeldes võimatu ettevõtmisena. Seda enam, et l esinejate nimekirja teises otsas on ansambel Kala, Meie Mees ja N-Euro. Kõiki asju ei ole võimalik kokku liita. Kõiki kärbseid ei ole võimalik korraga tabada. Ei ole.
Pole raske mõista, et Pühajärve Beach Party põhituum, kvintessents oli/on pisike karaoke-lava, millel kargavaid artiste talitses turvamees ja mis paistis olevat palju populaarsem kui hard-rock-ansamblite lavake. Selle festivali tulevikustrateegiaid võiksid pigem siiski sealt alustada.
* Järgmise nädala Areenis intervjuu Public Enemyga
