Taavi Sepp

TIKS Recordsi teisel plaadil on praeguse aja parimad räpibiidid Eestis (biitide meistriteks, produtsentideks: Luurel Varas [kellelt enim, viis lugu], Sander Mölder, Mattias Tirmaste, Lauri Täht ja hxlger) . Ei ole kinni jäädud nüüdseks juba ettearvatavasse boom bap’i ja ei ole ka kasutatud kataloogist leitud üheülbalisi taustu. Mitte, et saundipankade kasutamine otseselt halb oleks.

EiKi sõnades on alati mõte sees. Noorel poisil on silmaringi ja sellega hiilata ta ei pelga. Ta on leidnud hea sümbioosi luule ja räpi vahel. Võrreldes varasemate lugudega on uuel plaadil rohkem otse rütmi riimimist, mida kinnitab hästi pala „Tere“.

On kaks lugu, mis erinevad tervikust, „Kohvitass“ ja „Kasiino“. „Kasiino“ näitab, et biitide asemel võiks EiKile taustaks sobida sama hästi ka akustiline bänd, aga „Kohvitass“ mõjub tervikus pisut arusaamatult. Rõõmsakõlaline folgi mõjutustega taust ja sügavmõtteline luule on vastuolus ja ei toeta teineteist. Arvestades sõnade nooruslikku trotsi, võib seda võtta ka kui ironiseerimist.

EiK oskab sama osavalt laulda elust enesest nagu nublu, aga ta läheneb piltlikumalt ja filosoofilisemalt. Kui nublu laulab lihtsatel elulistel teemadel ja liialt ei keeruta, siis EiKi lüürika peegeldab koolinoort, kellel on maailmavaade tekkimas ja kes on hakanud mõistma maailma häid ja halbu külgi. Kohati esineb lugudes ehk liigset nimede nimetamist.

EiK muutub iga sammuga paremaks. Ta astub oma rada, ei lähe kaasa eesti träpiga. Ja kui ta kaasahaaravad refräänikohad oleksid mõnikord rõõmsameelsema sisuga, siis ilmselt tekiks kuulajail muremõtete asemel rohkem õnnejoovastust.