Norbert Elias “Tsiviliseerumisprotsess” II köide. Ühiskonna muutused. Ühe tsiviliseerumisteooria visand

Norbert Elias “Tsiviliseerumisprotsess”

II köide. Ühiskonna muutused. Ühe tsiviliseerumisteooria visand

Varrak, 2007. 448 lk.

Saksa juut Norbert Elias (1897–1990) on sotsioloogia ajaloos üks eraldiseisvaid värvikaid tegelasi, suur üksiklane, kelle teaduslik töö sai täie tunnustuse alles 1960ndatel pärast inglise keelde jõudmist, kuigi tema loominguline kõrgperiood jääb kolmekümnendatesse. Elias on tegelnud argielu ja kommete ning tsivilisatsiooni tekke ja keerdkäikudega. Ta on uurinud väga mitmesuguseid valdkondi: söögikombeid, Mozarti elu, sakslaste rahvuspsühholoogiat.

Nüüd ka eesti keelde jõudnud “Tsiviliseerumisprotsessi” (1939) II osa on pühendatud Euroopa ühiskonna arengule kuni rahvusriikide tek­keni (esimene tegeles inimkäitumise muutumisega). Tema lähenemisnurka on peetud sotsiaalpsühholoogilise profiiliga ajaloolase omaks, ta vaatleb maailma protsessiliselt ja pika­ajaliselt ja seletab ajalugu inimkäitumise kaudu.

Rahvusriiklus on kogu maailmas taas teemaks tõusnud (eestlaste jaoks pole see teadagi agendast maas olnudki) ja nii peaks tänagi olema huvitav lugeda ka seda, kuidas Elias 1930ndatel seletas, miks rahvusriiklus üldse tekkis, miks sõdalasühiskond muutus õukondlikuks ja kuidas ja miks muutus see hiljem avalike haldajate ühiskonnaks. Teose lõpus teeb Elias suurejoonelise kokkuvõtte ja visandab uue tsiviliseerumisteooria. Raamatu lõpus on väliseesti päritolu Briti Columbia ülikooli professori, Eliase-spetsialisti Thomas Salumetsa inforohke järelsõna, kust saab muu hulgas teada, et suurele mõtlejale polnud võõras miski inimlik: Elias kirjutas ka luuletusi saatusest ja üksindusest.