Normaalsete inimeste õudsed teod

Jaan Ruus peab saksa filmi ”Eksperiment” sotsioloogiliselt harivaks.

”Eksperiment”
Das Experiment, Saksamaa 2001.
Režissöör Olivier Hirschbiegel.
Stsenaristid Mario Giordano, Christoph Darnstät, Don Bohlinger.
Mängivad Moritz Bleibtreu, Christian Berkel, Oliver Stokowski, Justus von Dohna`nyu, Nicki Von Tempelhoff jt.
Saksa publiku aasta-auhind, režiiauhind Montreali festivalil.

Esilinastub 14. juunil Tallinnas kobarkinos.

Kui Palo Alto’s, USAs, politsei autoga 17. augustil 1971 mööda linna sõitis, üliõpilasi arreteeris ja neid käeraudadesse pani, olid arreteeritute naabrid hämmingus. Nn Stanfordi vanglaeksperiment algas sisseelava realismiga. Ülikool oli ajalehtedes kuulutanud vabatahtlike värbamise, kes oleksid nõus osalema vanglaelu psühholoogia katsetes.
Üle 70st vastajast oli eelkatsete ja -küsitelude põhjal välja valitud 24 üliõpilast, kes olid, nagu eksperimenteerijad kinnitavad, terved intelligentsed keskklassi mehed. Kulli ja kirjaga olid nad jagatud vangideks ja valvureiks. Mõlemad rühmad olid ühesugused.
Eesmärgiks oli uurida sotsiaalsete rollide, reeglite ja rühmaidentiteedi mõju inimkäitumisele ja individuaalse identiteedi muutumisele.

Film ”Eksperiment” kordab stsenaarsena sama katset (aluseks Mario Giordano uurimusraamat Das Experiment – Black Box). Kölni psühholoogiainstituut korraldab vabatahtlikega eksperimendi vanglakäitumise kohta 8 valvuri ja 12 vangiga, tasudes vabatahtlikele 4000 DM kahe nädala eest. Peategelaseks on taksojuht Tarek Fahd (türklane?), endine ajakirjanik, kes näeb selles võimalust kirjutada lugu, ja toimetus annab talle prillidesse peidetud salakaamera (mängib saksa filmi tähtnäitlejaid Moritz Bleibtreu). Tema ja koos temaga katset läbitegeva saksa armee ohvitser (Christian Berkel) on ainsad selgepiirilist karakterit omavad tegelased, ülejäänud ei eraldu filmi mustvalgel skaalal.
Põnevikuna üles ehitatud filmis on just Tarek Fahd see, kes valvureid eskaleerib. Rahulolematuse allasurumiseks kasutavad valvurid järjest küsitavamaid meetodeid ja lõpuks on nad päris sadistid. Klaustrofoobilist ja paranoialist filmi on kohati piinav vaadata, nagu ikka patoloogia piirimail asju. Siiski on see põnev lugu.
Sakslased hindavad filmi kõrgelt, telerežissööri Oliver Hirschbiegeli (s 1957) esmalavastusest kinos sai saksa ametlik Oscari nominent. Mängu ja elu vahekorrad, see, kui ruttu inimesed uued rollid omaks võtavad ja etteantud reeglite järgi käituma hakkavad, küsimus julmuse eskalatsioonist ja lubatavuse piiridest on muidugi üldinimlikud probleemid, kuid tundub, et sakslaste arhetüübis kutsub küsimus kuulekusvalmidusest ja distsipliinist, ühiskondlike reeglite määravast mõjust ja individuaalse vastutusvõime sündroomist esile valusaid mälestusi.
Sakslased teavad oma lähiajaloost korrektsuse, täpsuse ja kohusetunde kurbi rakendusi. Sotsioloogid on uurinud saksa “täiesti normaalsete” reservpolitseinike käitumist 1942. aastal Poolas, mil juutide deportatsioonioperatsioon läks planeerimatult üle massimõrvaks. Kinnitust on leidnud sotsiaalfilosoof Hannah Arendti ütlus Adolf Eichmanni kohta, et normaalsed inimesed võivad teha õudseid tegusid.
Inglise kriitika aga vaatab filmi hämmastuse ja üleolekuga. “Tobe ja nürimeelne mõttetus”, arvab The Guardian.
Huvitav, kuidas võetaks seda filmi vastu Venemaal, kus “poliitilised vangivalvurid” esitasid omal ajal rolle suure sisseelamisega, kuigi ordnung muss man sein asemel toimis tak položeno. Oli see tõsimeelne kuulekusvalmidus või midagi muud?

Psühholoogilisi eksperimente individuaalsest vastutusest on tehtud teisigi. Aga Stanfordi kaheks nädalaks mõeldud vanglaeksperiment, mis filmile aluseks, tuli katkestada seitsmendal päeval, kuna valvurid olid muutunud sadistlikeks ja vangid apaatseiks. Asjasthuvitatud leiavad selle kohta teavet internetileheküljel www.prisonexp.org/ ja võivad 120 dollari eest videogi osta.