Nostalgia Arhitektuurimuuseumis: kuldsed kuuekümnendad

Suvereporter Ellu Maar küsitleb noort muuseumikuraatorit Karen Jagodinit, kes korraldas Väino Tamme ja Vello Asi näituse.

Arhitektuurimuuseumis avati äsja kaks näitust: suures saalis “Kuuekümnendad. Eesti moodne arhitektuur” ja 3. korruse galeriis ülevaade samal perioodil töötanud legendaarsete sisearhitektide Väino Tamme ja Vello Asi loomingust. Kümnendil pöörati selg stalinistlikule vormilopsakusele, nii arhitektuuris kui sisekujunduses mindi üle modernistlikule vormikeelele ning eeskujuks sai Skandinaaviamaade looduslähedane käsitlus. Projekteeriti Laululava, Lillepaviljon, Kirjanike Maja, Televisioonimaja, Teaduste Akadeemia raamatukogu, kohvik Pegasus, Kaunase kohvik jne. Karin Hallas-­Murula kureeritud näitusel on lisaks plaanidele ja fotodele ka kommentaarid omaaegsest meediast ja kirjandusest.

*

Küsimustele vastab Tamme-Asi näitusega kuraatoridebüüdi teinud Arhitektuurimuuseumi teadur Karen Jagodin.

Mille poolest on 60ndate sisekujundus silmapaistev, miks sellest rääkida?
Kümnendite kaupa nähtuste vaatlemine on mõneti problemaatiline, aga arhitektuuris on 60ndad üks homogeensemaid. See oli optimismiaeg, modernistliku arhitektuuri algus ja 1950ndate-60ndate vahetusest alates saame hakata üldse rääkima Eesti professionaalsest sisearhitektuurist ja -arhitektidest. Enne seda tegid sisekujunduse maja projekteerijad.

Arhitektuurinäitustel jääb sisekujundus sageli vaeslapse rolli, siinne eraldi näitus sisekujundusest täiendab teist ka visuaalselt, kuna suures saalis on palju informatiivset projektmaterjali, kuid galeriinäitus on fotopõhine. Märkimisväärsed on valdavalt Rein Vainküla tehtud suured must-valged fotod, neis lööb välja eriline 60ndate atmosfäär, mida ka kataloogi ja näituse kujundaja Tiit Jürna oskas väga hästi esile tuua.

Arhitektuurinäitusel on palju objekte, mis on tänaseks lagunenud, hävinud või ümber ehitatud, sisearhitektuur on aga veelgi kaduvam nähtus. Ühtegi näitusel esindatud interjööri ei ole tänaseks päris samal kujul säilinud, mitmed on aga originaalilähedaselt taastatud, näiteks Kurtna Linnukasvatuse Katsejaama peahoone või Kirjanike Maja musta laega saal. Enamik on säilinud veel vaid minust vanemate inimeste mälus.

Miks valisite tutvustamiseks just Väino Tamme ja Vello Asi loomingu?
Neid võib pidada Skandinaavia mõjutustega modernistliku vormikeele maaletoojateks. Sõjajärgsest sisearhitektuurist ja disainist rääkides ei saa neist kuidagi mööda minna, samas pole neist varem tehtud eraldi näitust ega kataloogi. Tamm ja Asi lõpetasid ERKI sisearhitektuuri eriala vahetult pärast Stalini surma, kuid hoolimata stalinistlikust koolitusest on nende looming olnud alati rõhutatult modernistlik. Algusaastate töödest on Vello Asi teostatud näiteks Kirjanike Maja musta laega saal, Väino Tammel Moskva Inturisti ja Tallinna hotelli numbritoad ning KUKU klubi koostöös Allan Murdmaaga ning Gloria ja Pegasus koos Murdmaa ja Leila Pärtelpojaga. Kümnendi keskpaigast alates töötasid nad peamiselt koos, valmisid paljud olulised ühiskondlikud interjöörid. Laias laastus tegeles Asi planeeringu, Tamm aga ruumidetailidega. Valmisid näiteks kohvik Tuljaku, Kurtna Linnukasvatuse Katsejaama, kohvik-varietee Tallinna, Pärnu teatri, Vanemuise jne sisekujundused, seitsmekümnendate alguses Viru hotelli sisekujundus, mis võtab nende loomingu ehk kõige paremini kokku. Selle teostus oli täiuslikem, kuna kasutada sai Soome materjale ja ehitajaid. Viimaseks suurobjektiks jäi neil 1970ndatel projekteeritud Pirita Purjespordikeskus.

Tamm ja Asi on olnud ka pikaaegsed õppejõud, Vä ino Tamm oli aastakümneid ERKIs kateedrijuhataja, sellest ajast käibib ka mõiste “Tamme kool”. Vello Asi on tänaseni samas emeriitprofessor. Nende ajal pandi alus mitmetele asjadele, mis käibivad Kunstiakadeemias siiani, näiteks mööbli kavandamise olulisus.

Mis oli Skandinaavia mõjudega modernistliku sisearhitektuuri omapära Eestis?
Modernism Eestis oli mitmekülgne, sellel oli suundumusi orgaanilise arhitektuuri poole ning kümnendi teisel poolel mõjusid ka karniisiarhitektuurist. Skandinaaviast tulid mõjutused enim just geograafilise ja kultuurilise läheduse tõttu, Väino Tammel õnnestus ühena vähestest arhitektidest 60ndatel ka pikalt Soomes stažeerida, kus kinnistusid ta senised suundumused.

Eesti 60ndate sisearhitektuuri on peetud üleliiduliselt kõrgekvaliteediliseks, seda näitavad ka Kurna hoone ja Viru hotelli Nõukogude Eesti arhitektuuripreemiad. Eestisse tuldi üle liidu arhitektuuri vaatama ning siinsete kujundajate maine oli väga hea.

60ndad on jätnud endast maha tugevaid sümboleid, mille juurde pöördutakse ikka ja jälle tagasi, näiteks populaarsed nn konjakitooli koopiad.

Milline on ideoloogia ja loomevabaduse suhe 60ndate sisekujunduses?
Ideoloogiline surve lööb 60ndate sisekujunduses välja eelkõige nn “kunstide sünteesi” põhimõttes: igas ruumikujunduses leidub mõni pannoo, vaskne kell, huvitavad kardinad vms elemente teistelt kunstialadelt. Arhitektid oskasid ideoloogiat mugandada vastavalt oma soovidele, kuna moodsad ja uudsed lahendused näitasid ühtlasi, et just Nõukogude Liit suutis teha kõige vingemat arhitektuuri.

Kas sisearhitektuuri säilitamisse peaks suhtuma tõsisemalt?
Nõukogude perioodi arhitektuuri kaitse on väga keeruline küsimus. Sisearhitektuuri peaks alati vaatama seoses arhitektuuriga, samas on interjöör esimene asi, mida muutma hakatakse, kui hoone värskendust vajab. Raske öelda, kas näiteks 20-30 aastat vanad interjöörid eraldiseisvalt vajaksid riiklikul tasandil kaitset, Valli baari sisekujunduse muinsuskaitse alla võtmine on iseenesest huvitav pretsedent. 60ndatel oli normaalne, et mõnda interjööri kavandati ja valmistati kolm-neli aastat, tänapäeval käib see tunduvalt kiiremini. Kiire muutumine, liikuvus ja kaduvus kuulub sisearhitektuuri olemusse ja on ühtlasi selle eeliseks.

 

Vello Asi (79), ­milline näitusel ­olevatest ­interjööridest oli kõige ­suurem väljakutse?
Kõige huvitavam, mahukam ja vaevarohkem oli Viru Hotelli projekteerimine. Hotell on väga mahukas ja huvitav töö, kuna peab täitma mitmeid funktsioone. Tollal oli meie ehitustööstus nõrgavõitu, aga saime võimaluse kasutada Soome ehitajaid ja importmaterjale. Töötasime soomlaste tempos: kaks aastat tihedat tööd.