Nõukogude kunst ja lääne vaatepunktid
Kunsti analüüsimisel on "puhas esteetika" ammu kitsaks jäänud. Viljakam on panna kunst paari muude distsipliinidega, et vaadata protsesse laiemas, valdkondadevahelises kontekstis. Nii osutub paarik "kunst ja poliitika" erakordselt produktiivseks eriti nõukogudeaegse kunsti analüüsimisel.
Kaunases Vytautas Suure ülikoolis 26.-27. oktoobril toimunud konverents "Kunst ja poliitika: Ida-Euroopa üksikjuhtumid" tekitas väljakuulutamisel tohutut huvi - eri riikidest tuli laviinina 90 ettekandepakkumist, mis sest, et konverentsiga seotud kulud pidi kandma iga kunstiteadlane ise. Välja valiti 30 ettekannet ja need kanti ette kahe päeva jooksul kahe paralleelse sessioonina. Eestist oli esinejaid kaks, Andres Kurg ja allakirjutanu.
Vastupidi peateema (poliitika) tulisusele erilisi debatte ei tekkinud, kõik ettekanded esindasid viisakat poliitilist korrektsust ja ka publik oli viisakas. Ainsana tekitas poleemikat Eestitki külastanud poolatari Izabela Kowalczyki jutt kaasaegsest poola kunstist, mis mässab Poola kirikutegelaste repressiivse käitumise vastu sõna- või pildivabaduse küsimuses. Leedugi ju katoliiklik maa, ent leedu kaasaegses kunstis pole kiriku ründamine mingi teema - ju siis puudub probleem.
Teemad, millest akadeemilises slängis rääkida ei tahetud (näiteks viited Hitleri Saksamaale või mõned sensitiivsed poliitilised probleemid nüüdisajal), tulid ometi jutuks "inimkeelsetes" kuluaarivestlustes, ja need osutusid kohati huvitavamakski kui puldist mehhaaniliselt mahaloetud tekst. Nagu ikka! Suures ja väikeses poliitikas toimivad ju samad mehhanismid - tegelikke otsuseid langetatakse õlleklaasi taga.
Willi Sitte juhtum
Esinejate geograafias domineeris peamiselt kaks riiki - Leedu (no muidugi!) ja Inglismaa. Inglismaalt oli tulnud nii ehtsaid britte kui ka Inglismaal kraaditöid tegevaid idaeurooplasi. Praeguse kaasaegse kunsti Berliini-buumi taustal pole imestada, et britid on vaimustatud just Saksamaa, eriti Ida-Saksamaa teemadest.
Tundub olevat üsna suur vahe, kas sotsialismiaja teemasid uurivad rahvusriikide endi uurijad või väljast tulnud eksperdid. Rahvusriigi kohalikus hierarhias tekivad tavaliselt mingid kirjutamata seadused, klišeed ja mallid, mida oma keeleruumis toodetakse ja taastoodetakse. Väljast tulev pilk tähtsustab enamasti teisi aspekte, teisi fakte ja kunstnikke.
Näiteks üks markantsemaid esinejaid, Deborah Lewer Glasgow'st, tegi ettekande Willi Sitte (ehk positsiooni poolest Saksa Demokraatliku Vabariigi Evald Okas) 1964. aasta maalist "Hüüdja II", mis on nõukogude agitaatori portree. Hiljem ta tunnistas, et nimetatud kunstniku loominguga tegelemine on paljude Berliini sakslaste silmis problemaatiline kuni selleni välja, et nad keelduks tulemast konverentsile, millel on niisugune ettekanne. Inglanna peab oma positsiooni aga neutraalseks - suurima ja võimude poolt soosituima DDRi kunstniku uurimine on tema jaoks huvitav väljakutse, kuigi Sitte maalid esteetiliselt talle midagi ei paku. Aga ilmselt ei oskakski inglanna end asetada n-ö teise poole ehk ohvri kannatuste seisukohale, millest lähtub ilmselt praegune saksa kunstiteadus. Jonathan Osmond küll küsis pärast ettekannet, kui siiras võis riigi poolt kinnimakstud Willi Sitte selliseid maale luues olla, kuid Lewer arvas, et kunstnik on jäänud tänini siira kommunisti positsioonile (viimasel ajal maalib ta enamasti küll alasti naisi).
Kui rääkida kannatustest, siis ametliku DDRi uurimine olla tekitanud füüsilist kannatu st isegi ka inglannale - nimelt mõjuvat ülihappelised arhiivipaberid allergiliselt! Nii et nõukogude propaganda rikkuvat tervist tänapäevalgi!
Analoogiline ideoloogiline opositsioon tuli välja Andres Kure ettekandes ühest Leonhard Lapini 1978. aasta tööst, kus meie avangardist on musta huumori käigus kujutanud kellegi M. Sadama mausoleumi. Kui palju on meil kunstiteadlasi, kes tahaks tegelda Mart Pordi loominguga? Kas sellega peaks praegu tegelema? Mis tunne oleks, kui tema, mitte Lapini loomingust teeks rahvusvahelistel konverentsidel ettekandeid keegi Glasgow' inglanna?
13 Leninit, 2 Stalinit, 2 Dzeržinskit jne
Ehkki N Liidu kokkuvarisemisest on möödas juba üle 15 aasta, pole omaaegsed haavad ikka veel paranenud. Eesti mentaliteet on soosinud mis tahes nõukoguliku visuaali kadumist linnapildist, keskkonnast, olmest. Varsti lammutatakse Sakala keskus ja turistipood, mõned ootavad pikisilmi linnahalli lammutamist ja pronksmehe eemaldamist. Justkui nende väliste jälgede kustutamise kaudu oleks kustutatud terve epohh meie ajaloost ja mälust ja sellega koos terve probleemidepundar ja me alustaks ilusasti otsast peale kui puhtad lehed. Petlik ja naiivne kujutlus!
Leedus on teostatud kava, millest meil 1990ndate algul ainult fantaseeriti - punamonumentide park. Nimetatud Stalin World või Grutas Park laiub 20 ruutkilomeetril Lõuna-Leedus ning on saanud tohutult kohalikku ja ülemaailmset meediatähelepanu. Asja algatas 1999. aastal karismaatiline ärimees Viliumas Malinauskas ning park avati 1. aprillil 2001.
Metsas puude vilus seisab lisaks kohalikele tegelastele 13 Leninit, 2 Stalinit, 2 Dzeržinskit. Leedu KGB juhi nägu on skulptor kujutanud õudse Nosferatuna. Majades on museaalne väljapanek tolle aja propaganda trükistest, olmeesemetest ja fotodest (näiteks leedu metsavendade laibad, seatud linnatänavatele teistele hoiatuseks), materjale saadavad kolmes keeles tekstid. Park on kujundatud Siberi koonduslaagrina ja see töötab korraga nii pedagoogilisel, meelelahutuslikul, vastupropagandistlikul, ärilisel kui ka neutraalsel tasandil.
Eriti võrratu on kohalik restoran, milles pioneerid serveerivad sovetliku aeglusega nostalgiaroogi, kotlette "Hüvasti noorus" ja metallkausist lahjat borši. Õitseb temaatiline suveniirindus.
Tallinnas toimib Grutas Pargina okupatsioonimuuseum ja KUMU ekspositsioon 1950ndate maalikunstist, ehkki palju tagasihoidlikumas mastaabis ja ilma suveniirideta. Kuuldavasti on okupatsioonimuuseum välismaalaste hulgas populaarsem kui kohalike hulgas, ehkki just siia peaks toodama kooliõpilasi ekskursioonide kaupa, nagu oli näha Grutas Pargis. Sest kui praegune noorem põlvkond ei tea enam, kelle portree seisab oktoobrilapse märgi keskosas ja mida see märk üldse tähendab, on lood enam kui imelikud. Grutas Park laseb kogeda tolle ajastu õudusi ja veidrusi väikese totalitaarse mudelina sellest, mis oli.
Ja veel Nataša Petrešini
(Pariis) ettekanne käsitles "uut sloveeni kunsti", mida
illustreeris kohapeal müüdav MIT Pressi hiljutine Irwini
publikatsioon "East Art Map. Contemporary Art and Eastern Europe",
kus Ida-Euroopa kunstist kirjutavad ainult Ida-Euroopa kriitikud. Seal on ka
Sirje Helme kaastöö eesti kunstist, mida esindavad
antud kontekstis ülekaalukalt vana kaardiväe meeskunstnikud. Fakt
pole meie meediasse veel üldse jõudnud, ehkki Eesti kunst paistab
väljapoole niivõrd ja sellisena, nagu meid on olemas just
säärastes publikatsioonides.
