Kuigi peale vaadates vist ei ütleks, siis Ingrid ja Sonja on õed. Mu elukaaslane Koit sõbra juurest maalt tõi. Hiilis õhtul pappkastiga tuppa, kassipojad vana vaiba sees. Sellised pesusvammi suurused, pead veel ebaproportsionaalselt suured, vajusid tihti viltu. Ise ütleme, et Koit „päästis“ nad kuuri alt. Mille eest täpselt, on ebaselge, aga lepime kokku, et ikkagi heategu. Kui Igrid (ei, see ei ole viga, sest kuigi Ingrid on tema ametlik nimi, hüüame teda alati Igridiks) pimedatel talveõhtutel sülle nõuab, siis Koit alati märgib ära, et näe kui tänulik, ikkagi päästsin ta elu.

Kui meil on külalisi, siis Sonja tuleb tavaliselt seltskonda. Istub maha, paneb ridiküli lauale, joob tassi kohvi ja sööb märkamatult ära kõik laual olevad viisakusküpsised.

Avalehele
0 Kommentaari