REKORDIMAAL: Ameerika kunstniku Georgia O’Keeffe’i maal “Jimson Weed (White Flower No. 1)” müüdi tänavu novembris enam kui 44 miljoni dollari eest oksjonil anonüümseks jääda soovinud ostjale. repro

All intellectual and artistic endeavors, even jokes, ironies, and parodies, fare better in the mind of the crowd when the crowd knows that somewhere behind the great work or the great spoof it can locate a cock and a pair of balls.

Siri Hustvedt “The Blazing World”

Harriet Burden, sõpradele Harry, on 20. sajandi lõpu New Yorgis elav kuuekümnendates eluaastates kunstnik. Ta on abielus eduka Manhattani kunstikaupmehe Felix Lordiga. “Täiesti õiglane on öelda, et selles rammestunud mikrokosmoses oli Felix hiiglane, staaride diiler, ja mina – Gargantua kunstnikust naine.” Nad kohtusid mehe galeriis SoHos, kui Harriet oli 26aastane, Felix 48. “Tema oli rikas. Mina olin vaene.” Harriet, kes on alates 1970. aastatest kunsti teinud, ei ole selles vallas kunagi edu saavutanud. Tema töid ei ole saatnud ei müügiedu ega kriitikute heakskiit. Kolmkümmend aastat on ta veetnud oma abikaasa Felixi kõrval ­lugematute õhtusöökide võõrustajana, olnud eduka mehe naine, kasvatanud nende kaht last ja jätkanud kunsti tegemist, mis kedagi ei huvita, ning raamatute lugemist, millest pole kellegagi rääkida. “Aastaid hoidsin oma keelt nii hoolega hammaste taga, et peaaegu neelasin selle alla.”

Kuid mees sureb ja Harrieti elu muutub täielikult. Ta kukub vaimselt kokku, hakkab regulaarselt psühhoterapeudi juures käima ja kolib Brooklynisse, sest “ma tahtsin põgeneda Manhattani kunstimaailma eest, selle verepilastusliku, rahaka, vuriseva kerakese eest, mis koosneb inimestest, kes ostavad ja müüvad esteetilisi objekte”.

Harriet, kes tunneb, et ta on terve elu kestnud kultuurilise misogüünia ohver, kes kirjeldab elu kui “kikivarvul üle maamiinide kõndimist”, otsustab teha radikaalse sammu – esitada kolm enda kunstiprojekti kolme eri meeskunstniku nime all. Kolm maski naiskunstnikule, kes tunneb, et miski muu enam ei aita. “See polnud mõeldud mitte ainult kunstimaailma naistevastaste eelarvamuste paljastamiseks, vaid ka selleks, et näidata inimese tajude keerukat toimimist, seda, kuidas alateadlikud mõtted soost, rassist ja kuulsusest mõjutavad vaataja arusaamu kunstiteosest.” Ja mäng algab.

Ameerika-norra päritolu Siri Hustvedti kuues romaan “The Blazing World” ilmus tänavu kevadel. Romaan pääses ka 2014. aasta Man Bookeri raamatuauhinna pikka nimekirja. Hustvedti romaanidest on eesti keeles seni ilmunud kaks – 2001. aastal “Pimesi” (Blindfold, 1992) ja möödunud aastal rahvusvaheline bestseller “Meesteta suvi” (The Summer Without Men, 2011). Kaheksakümnendate algusest kirjanikuna tegutsenud Hustvedt on ligi kakskümmend aastat ka kunstist kirjutanud, andnud loenguid Prado ja Metropolitani kunstimuuseumides ja avaldanud artikleid ajakirjanduses. Tema huvialad on laiad, filosoofiast kujutava kunsti ja psühhoanalüüsini, eri valdkonnad põimuvad ka tema viimases romaanis.

Keeruka struktuuriga “The Blazing World” on üles ehitatud kui professor I. V. Hessi uurimus kunstnik Harriet Burdenist. Seal on Burdeni enda päevikukatked, intervjuud tema tütre ja pojaga, näituste arvustused, tema sõprade ja kaasaegsete, samuti tema “maskide” kommentaarid. Romaani sisust rääkides on Hustvedt öelnud: “Ma ütleksin, et need kolm kunstiteost on Harry sisemise geograafia avastamine. Ja ta ei oleks saanud seda teha ilma maske kandmata. Iga mask toob temas välja erineva külje, külje, millest ta ei olnud enne maski ettepanemist teadlik. See on väga sarnane romaani kirjutamisega. Mida romaanikirjanikud teevad? Rõivastuvad eri tegelasteks, panevad ette maskid ja kirjutavad kellegi teisena. Nii toimides, vähemasti minu kogemuse kohaselt, avastad endas külgi, millest sul varem aimugi polnud.”

Kes on need kolm kunstnikku, kelle Harriet oma viis aastat vältava projekti “Maskings” jaoks välja valib?

Esimese maski annab Harryle 24aastane kunstikoolis õppinud Anton Tisch, poiss, kellele “meeldis väga mõiste kontseptuaalne”, kes “polnud paha poiss, vaid lihtsalt tohutult, südantlõhestavalt ignorantne”. Projekti nimeks sai “The Histo­ry of Western Art” ja see kujutas endast keerulist installatsiooni, mille keskmes on naise skulptuur, “hiiglaslik kolmemõõtmeline allusioon Giorgione maalile “Venus””. Teos on kogu lääne kunstiajaloole viitavatest vihjetest tiine ja see, et kena noormees ei oska oma üliedukaks osutunud installatsiooni kohta öelda suurt muud kui “põhimõtteliselt on see selline kontseptuaalne värk”, ei pane kedagi kahtlema teose autorluses. “Poisist, kes nägi välja nagu oleks ta alles eile hakanud habet ajama, sai hetkega hitt.”

Ja siis tulevad veel kaks näitust, “The Suffocation Rooms” mustanahalise gei Phineas Q. Eldridge’i nime all ja – last but not least – “Beneath”, kus Harrieti töö esitab enda loominguna juba endale kunstimaailmas nime teinud kunstnik nimega Rune. Ning lugu võtab ootamatu pöörde. Harrieti enda sõnad “Kolm maski, kolm soovi. Alati kolm. Ja sellel lool on verised hambad” saavad tõeks. Rune ei mängi Harrieti reeglite järgi, ja Rune reeglid sobivad kunstimaailmale paremini.

“The Blazing World” on haarav ja kohati ka raskesti jälgitav romaan, täis viiteid kunsti, filosoofia ja kirjanduse ajaloole. Siin on Kierkegaardi ja Freudi, Ballardi ja Miltonit. Harrieti ettevõetud teekond ei too talle ei rahu ega rõõmu, kuid sel teel saab ta iseendast ja suhetest oma elus rohkem teada, kui ta oleks osanud arvata. Ja ometi jääb teda vaevama tema maskide projekt. See jääb tema jaoks alati unfinished business’iks.

“Raha on võim. Mehed, kellel on raha. Mehed, kellel on raha, hoiavad kunstimaailma tiirlemas. Mehed, kellel on raha, otsustavad, kes võidab ja kes kaotab, mis on hea ja mis paha,” kinnitab Harriet oma psühhoanalüütikust lapsepõlvesõbrannale. Ja kuigi see võib ehk tunduda kibestunud ja elus pettunud naise jutuna, on Hustvedtil Harrieti suu läbi tegelikult paljuski õigus.

Selle aasta kevadel ilmus kunsti­saidil artslant.com teade, et üks maailma olulisemaid moodsa kunsti muuseume, New Yorgis asuv MoMA, on kuulutanud 2015. aasta naiskunstnike aastaks, mis tähendab, et aasta läbi tulevad MoMAs näitamisele ainult naiskunstnike teosed. Seda kõike selleks, et tähistada kolmekümne aasta(!) möödumist rühmituse Guerilla ­Girls kuulsast 1980ndate aktsioonist, kus nad protesteerisid MoMAs toimunud suure ülevaatenäituse vastu, kus oli esindatud 168 mees- ja 13 naiskunstnikku. Artslant.com’i teade levis teistessegi väljaannetesse. Kuid – paraku oli tegemist aprillinaljaga. Artslant palus kommentaari ka Guerilla Girlsilt ja nad teatasid: “Kui me 1985. aastal alustasime, olid muuseumikuraatorid ja kunstidiilerid veendunud, et naiskunstnike ja teist nahavärvi kunstnike teoste kvaliteet ei küündi meeskunstnike teosteni. Keegi ei ütleks tänapäeval enam avalikult midagi sellist. Nüüd peab meedia hukkamõistu ärahoidmiseks igal ülevaatenäitusel olema vähemalt paar naiskunstnikku ja teist nahavärvi kunstnikku. Kuid kui vaadata isikunäituste ja kollektsioonide statistikat, ei ole tegelikult väga palju muutunud.”

New Yorgi kohta, kus toimub ka Hustvedti raamatu tegevus, on ajakirjanik Jason Farago 2013. aastal BBC veebiküljel ilmunud artiklis “Isa Genzken ja naiskunstnikud: trotsides poisteklubi” kirjutanud: “Kokkuvõtvalt mõjub New Yorgi muuseumimaastik kui kunstimaailma versioon meesüliõpilaste korporatsioonimajast.”

Möödunud nädalal ilmus The New York Timesis artikkel buumist kunstiturul – novembris müüdi kahe nädala jooksul kahes suuremas oksjonimajas (Christie’s ja Sotheby’s) kahe miljardi dollari eest kunsti! 100 miljonit Giacometti eest, 65 miljonit Manet’ eest, 45 miljonit Rothko eest ja … 44 miljonit Georgia O’Keeffe’i 1932. aastal valminud maali “Jimson Weed (White Flower No. 1)” eest. See on oksjonirekord naiskunstniku teose eest. Kuid – 20. sajandi meeskunstnike seas hoiab oksjonirekordit 1992. aastal surnud briti kunstitäht Francis Bacon. Ja nende kahe suurepärase maalikunstniku teoste hinnavahe on ei rohkem ega vähem kui umbes 100 miljonit dollarit.

Võib ju öelda, et see on kõigest turg või need on kõigest oksjonid, kuid paraku siiski on nii, et turg ja esindatus muuseumi kollektsioonides on omavahel tihedalt seotud – mida parem on turuhind, seda suurem on tõenäosus pääseda oluliste muuseumide kollektsioonidesse, ja vastupidi – mida nimekamate muuseumide kollektsioonides on kunstnik esindatud, seda parem on tema seis turul.

“Isegi kõige kuulsam naiskunstnik on kõige kuulsama mehega võrreldes soodne kaup – selles võrdluses suisa poolmuidu saadud. Vaadake jumalikku Louise Bourgeois’d. Mida see teile ütleb? Raha räägib. See räägib teile sellest, mida väärtustatakse ja mis on oluline. Ja põrgu päralt – see ei ole naine,” põrutab Harriet Burden Hustvedti romaanis. Kõige kõrgemalt väärtustatakse geeniuse tööd ja geenius kunstis on valdavalt Y-kromosoomi kandja.

“Ma arvan, et idee naisgeeniusest on meie kultuuris oksüümoron. Meile meeldib, kui meie geeniused on valged ja meessoost. On veel pikk-pikk tee sinnamaani, kui kultuuris tuleks kõne alla naishääl kui universaalsuse kehastus,” ütles Hustvedt hiljuti Miami Heraldile antud intervjuus. Selle valguses ei tundugi “The Blazing Worldi” mõneti muinasjutulik süžee päriselust kuigi kaugel olevat.