Õhuloss ehk tuletorni juurde
Näitus “Õhuloss”
Põhjatuletorn. Valge 3, Kumu kõrval.
Avatud kuni 25. septembrini.
Enne kui minna tuletorni juurde, tuleks teha tagasivaade. Ja imestada – kas tõesti on see rühmituse Õhuloss esimene näitus Tallinnas? Neist lugenud ja kuulnud oleme ju selle sajandi algusest. Nende töö- ja ettevõtmiste stiilist ja haardest saime aimu 2001. aastal Muhu saarel Pädaste mõisas korraldatud rahvusvahelisel sümpoosionil “Nocturnus” – ehet nii materiaalsel kui ka vaimsel tasandil ülistaval ja mõtestaval müsteeriumil.
Jah, nad (Kadri Mälk, Piret Hirv, Eve Margus-Villems, Kristiina Laurits, Villu Plink, Tanel Veenre, ka Katrin Sipelgas) on juba mõnda aega kuulunud rahvusvahelisse ehtekunsti eliitseltskonda – ja kuna rühmituse “pesa” on EKA, siis loomulikult ka akadeemilises, s.t kunstikõrgkoolide suhtluses. Kooslus on olnud püsiv, seda hoiab koos Kadri Mälgu ja tema (endiste) õpilaste “irratsionaalne kokkukuuluvustunne, see sõnulväljendamatu sugulus, mida ei saa seletada” (Piret Hirv). Nendega koos on tulnud mõisted eesti noor ehe, kontseptuaalne ehe, on tulnud ehtenäituste uudne eksponeerimisesteetika. Ja kuigi peab tunnistama, et see näitus põhiliselt kinnitab meie mitte väga suurearvulise ehtekunstiteadliku ringkonna teadmist nende loomingust, on see siiski võrreldav välismaal nime teinud interpreedi kodukülastusega – kuigi teame ta repertuaari, läheme ikkagi kontserdile.
Siin on ehe, millelt on maha kooritud tema tavatähenduste ja merkantiilsete otstarvete banaalne koorem. Järele on jäänud igaviku ja hetke, loomeimpulsi ja kogetud tarkuse, sügavkünni ja pilvevaatluse sümbioos, ühtaegu protsess ja sihtpunkt. Aga mitte ainult. Siin on olulised eriliselt otsitud koht ja kujundus, siin on oluline tekst ja kontekst. Selle näituse kroonijuveeliks on kahtlemata Kadri Mälgu ja Tanel Veenre koostatud ja toimetatud ning Arnoldsche Ars Publishersi poolt välja antud igas aspektis ülikvaliteetne “Castle in the Air – Jewellery from Estonia – Õhuloss”. Selle raamatu visuaalsest esteetikast ja sõnalise osa haaravusest halvatuna võtan siin jultumuse tuua sealt välja mõningaid näitust ja osalisi iseloomustavaid katkeid.
Saksa kunstiteadlane Rüdiger Joppien: “Neist kunstnikest võib Kadri Mälku nimetada kõige melanhoolsemaks ja tumedamaks. Ta mitte ei taju ööd ja musta värvi oma eliksiirina, vaid on ka see, kes oma ehetes ammutab kõige sügavamalt romantilisest inspiratsioonist.[–] Need on süvapuuringud pimeduse reservaatidesse, kus lähestikku süütus ja julmus. Siin on kodus ratsionaalsus ja irratsionaalsus, hirm ja kindlustunne.”
Eesti kunstiteadlane Tamara Luuk Kristiina Lauritsast: “Meelelisus sünnitab naudingut, naudingut tuleb tema värskena hoidmiseks pidevalt vürtsitada. Siit ka selle alati kauni, kord võluva, kord turritava ehte leidlikkus, provokatiivsus ja sümpaatne võimust eemale hoidmine.”
Ning Eve Margus-Villemsist ja Piret Hirvest: “Äärmine lihtsus väljapuhastatud kujundis.[–] Tundlikud ja õrnad, purunemise piirini pingul, suudavad nad väljendada ühes ehtes hingeseisundeid, mille kildudest enamik kunstnikke läbi mitme töö oma lugu vormib.”
Tanel Veenrest: “Tark ja süüdimatu ühtaegu, oskab elada mitmes maailmas korraga: käsitöölise ja printsi, kõneleja ja vaikija, nägija ja pimestatu omas.[–] Just nagu Picasso, kes ei otsi, kes leiab.”
Villu Plingist (fotol tema objekt “Suure pidulikkusega”): “Ehtena teostatud objektid langevad paika ootamatult õiges ja parajalt leitud funktsioonis, mis sest et mõneti ebafunktsionaalse asjana: maal ei ole maal; teater, mille dünaamilisus on seisatud; muusika, mis ei kosta muud moodi kui pealkirja kaudu, ja ehe, mis rinda torgatuna paistab selja tagant välja.”
Need olid vaid killud seni meile teadaolevalt tumedate klaasidega õhulossist paistvaist heiastustest ja peegeldustest. Nüüd on sellest tumedusest tõustud Lasnamäe veerule tuletorni, valgete seintega ruumi, valgetele kasespoonipaanidele. Ka fooni muutus on märk. Iga 15 sekundi järel saadab majakas oma märgi.
