Ohvriks saamine
Issand kui hea on ohvriks saada! Tulge ja vaadake, kuidas ma kannatan kõigi nende hiioblike saatusehoopide all. Kõik on minu vastu – õnn, võim, asjaolud, kolleegid ja konkurendid. Vanadus tungib peale, peeglist vaatab vastu keskealine, hõreneva karvkattega, vormist väljas korpusega isane. Ometi olin kord võimekas noormees – tundlik, vaimukas, poeetiline ja ustav. Kuidas nad ometi ei mõista, mis toimub sügaval mehesüdames? Ma olen ju nii andekas filmitegija, miks nad mulle kunagi raha ei anna? Alati ronib Taska ette ja võtab rahad endale. Jälle pannakse pukki mõni onupojapoliitik, kes ei tea oma valitsusalast musta m…gi, aga näitab meile, vanadele olijatele, koha kätte. Miks saab mõni mees lihtsalt pangast miljoneid välja kantida, sellal, kui minult nõutakse Hansapangas arstitõendit, et ma ei varjaks ränka surmatõbe? Kas siis sellist vabariiki me tahtsime? Nagunii nagunii nagunii läheb kõik ainult hullemaks.
Nii teraapiline on haliseda. Ei mingit valikuvabadust ega vastutuskohustust. Ma ei pea millegi üle otsustama, mu tahtest ei sõltu midagi. Mina olen ainult ülekohtu ohver.
Ohver vajab publikut. Nagu moosivarguse eest sugeda saanud Tom Sawyer, kes meeliskleb, kuidas ta end ära uputab ja tema märjad kiharad langevad tädi Polly jämedatele käsivartele ja küll siis too alles kahetseb, et ta väikese Tomi vastu tema eluajal nii julm on olnud. Miks te juba ei tule ja mulle kaasa ei tunne? Miks te, naised, ei lohuta, et tegelt ma olen täitsa nitshevoo kutt ja üleüldse on peamine sisemine ilu?
Aga järsku saabub kainestav hetk – mitte keegi ei tunne kaasa kaastunde nurujale. Mitte kedagi ei huvita kõik need objektiivsed ja subjektiivsed tegurid, mis ei lase ennast teostada. Ja keegi ei mäleta sind kui realiseerimata potentsiaali, kui lihvimata teemantit, vaid meelde jääb ikkagi tegu. Korraga hakkab piinlik. Ma ei ole ju mingi kuradi hüsteeriline eit, vaid Suur Maimik, naiste lemmik ja presidendikandidaat Ilvese sõnutsi “avara pilguga euroopalik loomeinimene”. Vohh! Kui edevus on üks indiviidi käivitavaid generaatoreid, siis masohhistlik enesehaletsus on kõige võimsam pidur.
Ohvrikompleks töötab nagu narkootikum. Eric Berne kirjutab psüühilisest mängust nimega Alkohooliku naine. Naine kurdab pidevalt, kui raske on joodikust mehega koos elada, kuidas peab toda siga hooldama ja kasima, ilma mingitki tänu vastu saamata. Et ta on oma elu mehele ohvriks toonud. Aga kui mees ühel päeval joomise maha jätab, laguneb abielu õige kiiresti. Selgub, et seni kuni naine defineeris end kui ohvrit, tunneb ta end vajalikuna, aga normaalses kooselus muutub ohvripositsioon kasutuks. Orissaare eriinternaatkooli psühholoog rääkis kord oma tähelepanekutest, et koolikiusajal ja kiusataval tekib vastastikune sõltuvussuhe. Kiusatav otsib sageli kiusaja ise üles ja hakkab toda õrritama seni, kuni kiusaja sööda alla neelab.
Ohvri enesetunnetus on üle kantav kollektiivsele tasandile. Ma ei tahaks siinkohal jaurama hakata paljukannatanud eesti rahvast. Sest paljud ohvrid on olnud reaalsed. Mehed, kes sunniviisiliselt võõrasse sõtta aeti, olid reaalsed. Perekonnad, kes oma kodudest võõrale maale küüditati, olid reaalsed. Üliõpilased, kelle karjäär rikuti valel ajal vales kohas pillatud sõna pärast, olid reaalsed. Inimesed, kellelt omandireformiga võeti ühes koduga ka inimväärikus, on reaalsed.
Eks vaielge vastu kui oskate, aga reaalse ülekohtu kõrval on kuradi palju ka virtuaalset ohvritunnetust. Liigagi palju armastame end näha väikese nohikuna, kellele kõik teevad liiga, liigagi sageli tõttame pillides kituma. On üks padueestlaslik kõnepruuk, kus subjekt (alus) vahetab objektiga (öeldisega) positsioonid – “töö tahab tegemist”, “siga nõuab tapmist”. See kergendaks justkui ütleja vastutuskoormat: “ega mina ise ei tee ju kärbselegi liiga, aga kui siga juba nõuab, siis mis ma’s ikka teha saan?”. Oma maailmatajus oleme pigem objektid kui vastutusvõimelised subjektid.
Võib arvata, kuhu jutt tüürib. Viimase aja ajakirjandus on täis sellist enesekeskset soigumist, et süda läheb pahaks. Okei, kes kõik – müüdavad poliitikud, politsei, venelased, vabamüürlased, pronkssõdurid, Efraim Zuroff - meie muserdet Maarjamaa-neitsit ei vägista. Aga nüüd olla Vana Euroopa eesotsas Hollandiga sodomiitliku tolerantsinuiaga meie turjal tantsimas. Ja meie peame jälle särgi üles tõmbama, nagu vanal heal ajal mõisatallis. Tuntud jaurajate Pulleritsu ja Martin Helme kõrval on mänguga kaasa läinud ka suht-koht adekvaatsed arvajad, nagu Priit Hõbemägi, Mihkel Mutt ja Martin Kala. Jälle on meie maine rikutud, jälle nad ei lase meil rahus elada, jälle nad ei märka palki enda silmas. Ja nii kütame üksteist üles, vahuvõru ümber suu. Hüsteerial on kalduvus võimenduda avalikus ruumis, meedias, õlletubades, turuplatsil ja seda asendavas internetifoorumis, ning nõrgema meedianärviga inimestel võib see tekitada negatiivse reaalsustaju, millel päris eluga miskit pistmist pole. Hakkamegi nägema igas venelases tiblat, hollandlases pedet, araablases terroristi, mustanahalises kurjategijat ja poistekooris pedofiilide taimelava. Mu naabrinaine kurdab, et “nagunii läheb kõik järjest hullemaks, kuni ükspäev meie rahvus hävib”. Nojah.
Siis imestame, et Eesti kuvand pole atraktiivne, hoolimata kõigist neist miljoneist, mis on investeerinud Positively Transforming projekti. Kes kannataks alaväärsuskompleksis enesehaletseja seltskonda, peale haletseja enda? Inguv intonatsioon ei ole eriti sexy. Tahaks juba mõne elurõõmsama ja teotahtelisema isendi seltsi.
Ja veel üks asi. Kurikuulsas Stanfordi ülikooli vanglaeksperimendis polnud kõige huvitavam järelm mitte see, kui kiiresti mõnedest vangivalvurite rolli mänginud katsealustest said sadistid, vaid see, kui kiiresti muudeti vangi kehastanud katsealused mentaalses mõttes ohvriteks. Piisab vaid mõnele vangile tühiste privileegide andmisest, kui kõikvõimalikud solidaarsussidemed saavad lõhutud ning pinnas totaalseks manipulatsiooniks ette valmistatud.
