“Üsna noorelt mäletan karjumist. Sain aru, et see on abielu. Ja siis läks ema isa juurest ära teise mehe juurde,” räägib vanaproua Ksenja. “Hakkasin isa armastama rohkem kui ema. Pidasin päevikut ja väljendasin armastust isa vastu. Ema leidis päeviku, peksis sellega mulle pähe ja nõudis, et põletaksin päeviku väljakäigus, et tuhk kukuks sinna, mis sellele kohane. Põletasin päeviku ära, kuid emaga polnud vahekord kunagi enam endine. Vältisime terve elu füüsilist kontakti. Kõige hellemalt kätlesin temaga, kui ta oli kirstus,” lõpetab 82aastane eestlannast vanaproua. Nüüd on ta nunn Ksenja Iisraelis Jeruusalemma lähistel vene õigeusu Õlimäe Issanda Taevamineku kloostris. See allub vene väliskirikule New Yorgis.

Eestlannast filmirežissööril Heilika Pikkovil (31) on silma oma aega halvasti sobituvatele, väikese kiiksuga karakteritele (“Normaalne”, 2010). Kui Pikkov veel usuteaduse instituudis magistrantuuris õppis, sai ta sõnumi nunn Ksenja järjekordsest Eesti-reisist. Tulemuseks on biograafiline film Ksenja elust. Omaelulugu, nii nagu vana daam ise peab vajalikuks seda serveerida. Õigus oma eluloole peaks olema igaühel ja me ei tohiks talle ette heita, et ta on valinud just need pidepunktid. Teeb ta seda selges, lausa ilusas eesti keeles. Kuigi tema eluloo üldjoonis sobib kirikule ning võib loota filmi heakskiitu Ksenja vaimse ema poolt, koorub siit välja tugev naine, kes ei suutnud ennast realiseerida, sattus ummikusse ja põgenes kiriku rüppe.

16aastane neiu põgenes 1944. aasta septembris Tapal asunud kodust koos emaga läände. Selleks oli ka põhjust. Tema isa oli politseinik, kel olid sidemed poliitilise politseiga. Neiu oli töötanud SD-tõlgina, võtnud osa haarangutest. Ksenja näitab fotosid oma elust. Sõlmseikade kirjeldused vahelduvad askeldustega kloostriaias ja kirikus, sekka Jeruusalemma vaateid. See ei ole “kloostrifilm”, milles uued nunnad leiavad Jumalale pühendunud elu looduse harmoonia rütmis (nagu Pühtitsa omad Pirjo Honkasalo filmis “Mysterion”, 1991). Ei ole siin ka pingsale palvele ja ülimale armastusele viitavat paljutähenduslikku kloostrivaikust nagu Kersti Uibo filmis õigeusklikust Isa Mironist (“See on see päev”, 2011). Kloostrimiljööd siin õieti polegi. Ja ega selles kloostris pole ka midagi näidata. Filmi operaator-režissöör taandub kiretuks registreerijaks.

Avaramas plaanis lisanduvad Ksenja mälestused eestlaste saatusloo kogumile, “Eesti rahva elulugude” kolmele köitele (2000–2003). Valdavalt on need kirjandusmuuseumi laekunud omaelulood traumaelulood totalitaarriigi pealesunnitud elulaadist nii okupeeritud Eestis kui ka represseeritult Siberis. Pagulasmemuaarides domineerisid poliitikud ja palju on sõjamälestusi. Leiame isegi ühe naise, koolitegelase Elfriede Lenderi. Õigeuskliku nunna Ksenja meenutused eestlaste diasporaast läänes ei kanna poliitilisi ega ühiskonnakriitilisi laenguid (kui jätame kõrvale varjatud lähtepunkti, et tema läände põgenemise põhjustas teine maailmasõda), oma dramaatilisuses panevad need mõtlema just isikliku elu traumade ja intiimsuhete määravast kohast meie elus.

Isast varakult ilma jäänud ja emast võõrdunud tütarlaps abiellus sõjajärgsel Saksamaal esimest korda. Ema vajas õmblusmasinat. “Anna mulle tütar naiseks ja ma toon sulle õmblusmasina,” ütles ameerika sõdur. Ema andis käsu abielluda. Õmblusmasin tuli, pulmaõhtul oli mees juba ära sõitnud ja neiust sai 20aastaselt lahutatud naine.

Teisest abielust sai päästerõngas, naine oli narkomaan. Mees suri varakult ja Austraaliasse emigreerus neiu juba üksinda. Järgnes seal ülikooli lõpetamine ja 23 aastat teaduslikku tööd vähiuurimise instituudis. Kolmanda mehega, kellega ta oli ametlikult abielus 21 aastat, tekkisid seksuaalprobleemid. Ksenja ise ütleb: “Seda osa ei tundnud ja see tõukas teineteisest eemale. Ma ei tea, kas ma üldse tean, mida nimetatakse armastuseks.”

50aastaselt adopteeris ta Tonga neegripoisi, kuid siis vallutas naise vene õigeusu kirikumiljöö. Vanaslaavi keelt oli ta õppinud juba Tapal, kui üksildase lapsena kirikus käis. Jaanuaris 1988, 60aastaselt, loobub ta adopteeritust ja temast saab nunn Ksenja, kelle ülesandeks on pidada kloostri kirjavahetust, teha misjonitööd väljaspool kloostrit, nõustada religioossete psühholoogiliste probleemidega inimesi ja palvetada 400 inimese eest.

Eestit peab Ksenja oma sünni-, kuid mitte kodumaaks. “Mul siin ilma peal ei olegi kodumaad,” nendib ta taas Eestisse tulles. Kellega ta täpsemalt kohtub ja mis teavet ta siin korjab, jääb hämaraks.

Kloostris on Ksenja välja võidelnud oma maja ja praktiliselt loobunud suhtlemast kaasnunnadega. Nunna hierarhias on ta kolmandal astmel ning ootab viimase, suure skeema lävepakul, mil “väline maailm kaotab oma värvi ja tukslev elu kolib sissepoole”. See on siis elamine lakkamatus palvetamises eraknunnana. See on praktiliselt elust lahtiütlemine.

Kas ta loodab elu lõpul sellest lävepakust ka üle astuda? “Mul ei ole seda suure skeema tugevust,” ütleb ta. “Aga see püüdlemine on tulusam kui kättesaamine. Kättesaamine on siis nagu antikliimaks.” Tundub, et tugevakarakterilise ja selge mõistusega intellektuaalse naisena, kes pealegi tegutsenud teadlasena, on tal kaine pilk ka surmale: suur skeema võib reaaalselt tähendada hoopis elujõu raugemist ja keha hääbumist.

Oma kodanikunime ei ütle Ksenja filmi jooksul kordagi välja. Punktiirsus, kuigi kirikule meelepärases suunas, ilmestab seda distantsilt üles võetud filmijäädvustust. Vana naine dikteerib toimuvat ise, jätab oma eluloost palju välja. Ta pole lõpuni avameelne, aga kas peaks. Klassipiltidel istub ta alati ääre peal. Mis ülikooli ta siis Austraalias lõpetas? Kui palju on omaelulugudes üldse fiktsiooni? Me elame ju oma elu jutustusena, mis on pidevas muutumises. Aga kõik olulised fotod oma pikast elust on tal alles. Ta on sisemiselt tugev intellektuaalne natuur. Ja ta jutustus on selge ja loogiline.

Sellele filmile ei saa läheneda kunstikaanonitega. Autobiograafia on lihtsalt üks tagasivaateline jutustus enda eksistentsi kohta. Ent kas filmiarhiiv ei võiks käivitada audiovisuaalset elulugude sarja, nagu seda kirjasõnas on teinud kirjandusmuuseum? Inimesed tahavad oma elulugu kuulda. Ja näha, kas see on ka hästi jutustatud.


“Õlimäe õied” (2013)

Stsenaarium, režii, kaamera (koos Astrida Konstantega) ja montaaž Heilika Pikkov.Muusika Sven Grünberg. 9. maist Tallinnas kinos Artis ja Tartus kinos Ekraan.