Olemine on igavik
Mõeldes, kuhu kohta riiulil see raamat paigutada, taipasin üsna ruttu, et kõige õigem koht tema jaoks on kreeka, rooma, keskaja, ja renessansi kirjanduse antoloogia kõrval. Ja veel kõikidest nendest eespool, sest selles raamatus olevatest tekstidest pole maailmas vanemaid. Hiina ja India tekstid on ka väga vanad, kuid nad on ikka veel elus, nendel on sõnum ka nüüdisaja inimese jaoks. Muistse Lähis-Ida tekstid olid unustatud ja pudenenud kildudeks juba enne antiikaja algust, enne Homerost. Juba siis olid inimesed unustanud selle, mis oli enne neid. Assüüria impeerium, mis hõlmas kõiki neid alasid, kust suurem osa selle raamatu tekste pärineb, püsis 1800 aastat, kuid siis, kui ta oli lagunenud, oli ta ka juba ära unustatud. Vanade tekstide asemele olid kirjutatud uued ja üksnes tänu kivile, millesse kiri oli lõigatud, ja savile, millesse kiri oli vajutatud, säilisid nad haudades ja varemetes ajani, kui leiutati arheoloogia ja läks moodi unustatud kirjade uurimine. Egiptuse ehitus- ja kirjamälestised, mida keegi ei osanud enam lugeda, püsisid küll läbi aastatuhandete nähtaval nagu hoiatuseks, kõik suured asjad, vaev ja töö, mis inimene iganes teeb, kaotab mõtte, hävineb ja unustatakse sootumaks ära.
Praegune lääne kultuur ei taha midagi unustada, vaid püüab meelde tuletada viimaste üksikasjadeni, nii palju võimalik ja nii palju kui suutmist mõista, kõike seda, mis kunagi on olnud. Tõlkisin kunagi ühe seda nähtust vaatleva Mircea Eliade essee, milles niisugust huvi püüti lahti mõtestada ja mis püüdis vastu vaielda Martin Heideggeri väitele, et “olemine on aeg”: on olemas veel midagi fundamentaalsemat kui aeg, on olemas igavene reaalsus ja selles sisalduvad aja kulgemisest “kõrgemal” või “sügavamal” asuvad eksisteerimise arhetüübid, paradigmad, invariantsed struktuurid või kuidas iganes me neid nimetame. Need on igipüsivad ja toimivad ajaloos kord ühtmoodi, kord teistmoodi, kuid siiski on kõik, mis ajaloos on juhtunud, olemuse poolest samade struktuuride ajalikud ilmingud. Hõlbus on mõista, et olemine on aeg, kuid üpris raske, et olemine on igavik, mis näitab end meile ajalike asjade kujul. Näiteks plaadil või lindil on kogu muusikateos tervikuna valmis kujul, kuid meie kuulame teda siiski ajas, alates alguset. Nii on kogu kultuuriga… aga seesama lääne kultuur ei oska seda enam nii mõista. Meie aeg teab palju, kuid mõistab vähe.
Eliade üritas näidata, et ainult tänapäeva läänes on “olemine aeg”, kuid on olnud kultuure, kus aega ei tajutud nii absoluutse ja vääramatu jõuna. Ja ega meiegi seda nii väga ei tunne, elu kulgeb reaalsuses ja filosoofide dogmad reaalsust palju ei mõjuta. Meie võime liikuda ajas tagasi väga kaugele minevikku ja jälle tänapäeva, kui oleksime targemad, siis ka tulevikku. See ei ole mitte pelk mõttemäng, vaid niisugune võimalus ajast väljuda juurdub reaalsuse enese struktuurides.
Aga kas on ilmtingimata vaja selle raamatu tekste kirjanduseks nimetada. Seda möönab ka raamatu sissejuhatus (lk. 11 jj). Tänapäeval nimetatakse kirjanduseks vaid suhteliselt väikest osa käibel olevatest tekstidest, ideoloogiate, seaduste ja teaduslike tekstide kõrval on kirjandus suhteliselt perifeerne nähtus. Meie ei ela kirjanduse, vaid äriseaduse, kriminaalkoodeksi ja keemia ning füüsika õpikute järgi. Sumeris viimaseid ei olnud, olulisi teadmisi vahendasid tekstid, mis jutustasid jumalatest, maailma loomisest ja muudest muinasajal juhtunud sündmustest. Kuigi ka siis tehti vahet tähtsate ja vähemtähtsate tekstide vahel. Seadused (“Muinasaja seadusekogumikud…”, Tallinn, 2001)ja kuningate vägiteod raiuti kivisse, muud kirjutati vähem õilsale materjalile või neid ei pandud üldse kirja. Kuid sellegipoolest olid müüditekstid muinaskultuurides palju tsentraalsemal ja tähtsamal kohal kui kirjandus praegu. Alles siis, kui tekst kandus kultuuri tsentrumist perifeeriasse, muutus ta selleks, mida me nimetame nüüd kirjanduseks.
Neli ja pool tuhat aastat tagasi, kui pandi kirja kõige vanemad selle raamatu tekstid, tundub olevat väga kauge aeg, aga inimkond oli enne seda eksisteerinud juba kümneid tuhandeid aastaid.Kultuur on palju vanem, kui oskame arvata. Meie hakkame nägema asju alles alates ajast kui hakati kasutama kirja. Aga inimkonna ajaloos on see väga hiline aeg ja inimkonna edasine areng ei ole selles raamatus kirjeldatud vaimsusele suutnud midagi erilist uut lisada, jumalatele on antud teisi nimesid, on asutatud uusi linnu, rajatud kuningriike ja kirjutatud mõttetult palju raamatuid, kuid see on vaid kasv kvantiteedis ja mitte suuremaks saamine vaimus. Inimkond elab põhilises osas ikka nagu põllumees: külvab, kasvatab ja lõikab ja viib oma saagi linna turule, selles ringis on ta olnud juba tuhandeid aastaid, on ka praegu ja jääb sellesse maailma lõpuni.
Antoloogia sissejuhatus ütleb, et need tekstid on pärit Vana Testamendi (VT) ümbrusest. See viib mõttele, et peaks olema veel üks antoloogia, mille võiksime paigutada riiulis rooma ja keskaja kirjanduse vahele, sest sellel perioodil, hilisantiigis tekkis VT ja Uue testamendi (UT) mõjul hulganisti tekste, mis andsid näo kogu hilisemale ajale. Keskajal peeti neid väga tähtsaks, uusajal on tehtud mida iganes, et nende mõju alt pääseda. Renessansist alates on need tekstid meelega jäetud väljaspoole kirjandust, radikaalsemad kirjandusloolased väidavad isegi, et keskajal kirjandust kui sellist üldse ei olnud. Aga sellegipoolest on VT ja UT ning nendega seotud tekstid olnud lääne kultuuris juba kaks tuhat aastat kõige tsentraalsemal kohal ja ei ole märkigi, et nad sealt taanduma hakkaksid. Seetõttu ei käsitata neid tekste ka kui kirjandust, vaid pigem kui mingit olulisemat sõnumit, kõikide ateistide vaenamise kiuste. Ja nende tekstide antoloogia jääb koostamata.
Lõpetuseks tahaks nentida koostaja ja tõlkijate head ja korrektset tööd, tänu millele see raamat jääb püsivalt sinna kohta riiulis, kus juba üle neljakümne aasta on seisnud teised antoloogiad. Raamat oleks pidanud jäädvustama ka andmed antoloogia koostajate-tõlkijate kohta, sest selliste tekstide tõlkimine nõuab erilist pädevust, ja sellise oskuse valdajad on igati silmapaistvad isiksused. Mõne tõlkija kohta leiab andmeid “Eesti elulugudest”, kuid teiste kohta mitte. Varsti läheb ka selle raamatu ilmumisest nelikümmend aastat mööda ja võib-olla, et uusi “Eesti elulugusid” enam ei kirjutatagi.
"Muinasaja kirjanduse antoloogia".
Koostanud Amar Annus.
Tõlkijad Amar Annus, Michael Heltzer, Kalle Kasemaa, Uku Masing, Jaan Puhvel,Vladimir Sazonov, Sven-Erik Soosaar, Sergei Stadnikovja Raul Veede.
Kirjastus Varrak. Tallinn, 2005. 350 lk.
