Oliver Stone (62), üks Hollywoodi tipprežissööre, kelle provokatiivsed ja tihti poleemilised, Ameerika ajaloo piinlike ja valusate sündmuste ekraniseeringud on alati andnud põhjust meediapeksuks, jõuab meistriklassi pooletunnise hilinemisega. Fotograafide rühmast piiratud mees on higine ja räsitud ning väsinud olemisega, üritab "jääd murda" naljadega stiilis "mind rööviti paljaks aga muidu on kõik hästi".

Stone'i karjääri, mida ilustavad filmid nagu "Natural Born Killers" ("Sündinud tapjaks", "Platoon" ("Rühm"), "Nixon", "JFK" jpt, on jälitanud tihti ka kommertsiaalne ebaedu ja seda just filmi väljatoomise ajastamise mõttes. "Ma peaksin edaspidi oma filmidega käituma nagu veinimeister - tegema nad valmis, panema riiulisse ja tooma välja siis, kui aeg ja film on küps. Kui ma seda kunsti valdaks, teeksin ma veine, mitte filme," tunnistab ta oma aegade jooksul kogunenud pettumust.

Liiga hilja (Obama on valitud, Ameerika elab muutuste ootuses, erilist pointi maaslamajat saapaninadega togida nagu pole) ja samas liiga vara (Bushi administratsiooni tehtud vigade tagajärgede ulatusest meil pole veel täit ülevaadet) tuli välja ka Stone'i värskeim film pealkirjaga"W", satiiriline portree Ameerika mitte just kõige intelligentsemast kauboi-presidendist, kes ometigi läheb ajalukku mehena, kes muutis kaheksa aastaga sinu ja minu tänase ja homse maailma.

Hollywoodis stsenaristide streigi tõttu seisma jäänud projektide asemel relatiivselt väikese eelarvega vändatud film, milles Bushi kehastab karismaatiline Josh Brolin ("Ei ole maad vanadele meestele"), on juba saanud kolki selle eest, et ei vasta aastatega Bushi-austajatest Bushi-vihkajateks muutunud ameeriklaste ootustele. Bush oli koletis, aga filmis näevad nad lihtsat meest, kes lihtsalt tahab tõestada oma kiitusega kitsile isale, et ta on ka midagi väärt. Lihtne inimlik draama. Kuhu see kõlbab!

Kes on näinud brittide vaimustavat komöödiat "Kuninganna" (2005, režissöör Stephen Frears), see kujutab ette, mis võtmes "W" tehtud on. Paraku kahvatub Stone'i tulemus oma eeskuju kõrval. On kiirustamise jälgi ja on liigset karikatuursust. Hetkel pole väga tõenäoline, et keegi "W" Eesti kinolevisse tooks, tuleb niisiis loota DVD levile.

"Jätke oma eelarvamused koju, kui te kinno lähete," nähvab Stone. Ja kuulutab järgmisena, et Bush ja tema poliitika oli demokraatia mõnitus. "Tahtmine Bushist filmi teha oli olemas juba varem, aga ma ei saanud seda teha tema presidentuuri ajal, sest me ei teadnud tema elust piisavalt. Tema noorusest, keskeast, väikestest detailidest... Alates 2006. aastast hakkasid vaikselt ilmuma uurivate ajakirjanike poolt kirjutatud raamatud, neid lugedes saime stsenaariumiga edasi tegeleda. Tänu neile raamatutele me saime toetuda faktidele. Mitte et see oleks vajalik, aga ma olen selle koha pealt juba ülitundlik, kuna mind on nii palju fantaseerimises ja valetamises süüdistatud. Kui te ei usu seda karakterit, mille ma olen loonud, siis ma kuulan teie kriitikat, aga ärge mölisege, et teile ei meeldi, et ta on liiga inimlik!"

Ta ärritub kergesti. Ta on tüdinud ja väsinud. Ta on oma sõja kaotanud. Vietnami veteranina tegi ta tervelt kolm filmi sellest Ameerika ajaloo häbimärgist, kollektiivse alateadvuse ühisest tõrjutud mälestusest, ja kasu ei midagi. Iraaki mindi ikka. Ja minnakse edaspidi mujale. "Ärge mõelgegi oma filmidega maailma muuta, tühi töö", kinnitab ta meistriklassis oma publikule.

Mida Stone arvab...

Ameerika presidentidest?
Tegin Nixonist ja Kennedyst filmid, sest nemad olid minu nooruses olulised kujud - nägin neid kui omaenda noorusaja erinevaid polaarsusi. Reagan oli muidugi ka väga karismaatiline, Clinton mitte eriti, ja ma tõesti arvasin siis, et ma ei tee enam ühtegi filmi Ameerika presidentidest.
Aga siis tuli Bush. Milline draama! Olla neljakümneaastaselt mittekeegi, täielikult oma isa varjus, ja tõusta tuhast maailma kõige olulisemaks meheks. Selles on jäärapäist kangelaslikkust ja uskumatut enesekindlust. Selles on draamat. Bush juunior oli senimaani perekonna must lammas, ta polnud suutnud hoida ühtegi töökohta, mis issi oli talle välja ajanud, ta oli paadunud joodik, täielik paadialune. Ja nüüd president! Suurepärane lugu!

Bushi presidentuurist?
Mind huvitas isiklikult, kuidas Bushis sai Bush. Nagu - kuidas Hitlerist sai Hitler? Tõepoolest, miks keegi pole rääkinud Hitleri lugu? Kuidas sellised sitapead võimule saavad? (Filmis kordub kujund Bushist seismas hiiglaslikul pesapallistaadionil, kus ta tunneb end tõelise maailmavalitsejana, ja paralleelid Hitleriga ning Leni Riefenstahli "Tahte triumfiga" pole rasked tekkima. iM.T).
Bushi tegevuse tagajärgedega tuleb elada meil ja meie lastel terves maailmas. Teda on vara ajaloo prügikasti visata. Bush oli oligarh, ta vihkas demokraatiat!
Praegu muidugi heidavad kõik tema üle nalja - kõik on nii üleolevad. Aga alles see oli, kui kõik, kaasa arvatud vaba meedia, kaapisid selle mehe kintsu! Muidugi heidame me filmis ka tema üle nalja, eriti tema keele üle, kuidas ta sõnadega maadleb ja nendega hädas on. Sest see lihtsalt on naljakas.

Bushi probleemist?
Võimule sai mees, kes polnud mitte lihtsalt egomaniakk, vaid kes uskus, et ta on selle töö peale määratud, välja valitud, jumal ise kõneles oma teenriga. Olla sõjapresident, see oligi töö, mida tal kunagi polnud olnud. See mees mõtleski nii, et ükskõik millal võib ta pommitada ükskõik keda. Kui Dick Cheney ütleb, et see on OK. Afganistanis pole piisavalt möllu, kurat, läheks Iraaki! Aga milleks peatuda seal? Paneks Iraanile ka mõne põmaka. Ma vihkan seda kuradi Venetsueelat, peaaegu sama palju kui Kuubat, mis oleks, kui annaks äkki nende pihta ka tuld? Põhja-Koreaga ei maksa jamada, neil on tuumakad, ärme nendega ärple. Jumal seda teab kuidas need junnid võivad reageerida....
Just niisugune suhtumine valitses Bushi Ameerikas. Aga inimesed unustavad, unustavad, unustavad... Ja süüdistavad nüüd mind, et ma näitan Bushi inimesena. Aga selles ju ongi traagika! Lihtne inimene, kes saadab korda koledaid asju. Ta mõtlebki, et ta on hea mees. Talle meeldib see pilt, mida ta peeglist näeb. Ta usub oma terrorismivastasesse sõtta. Usub, et see on demokraatia, mida ta maailma viib. Ja talle meeldib see, et tal on piiramatu voli seda teha.

Faktidest ja väljamõeldistest loomingus?
Keegi, kes otsib filmist ajaloolist tõde, peaks minema arsti juurde. "JFK" on üks võimalik lugu, üks versioon sellest, mis võis juhtuda. "W" on samuti minu interpretatsioon. Film on fiktsioon, see on minu tõlgendus sellest, mis juhtus. Ja see tõlgendus põhineb faktidele. Põhiline on jääda truuks omaenda tõele. Mitte endale valetada.

Kohustustest ja eelistustest?
Ma ei tee ühtegi filmi selle pärast, et ma näen, et keegi teine neid teemasid ei taha puudutada. Harilikult on sellel "mittetahtmisel" ju ka hea põhjus, eksole. Ma teen filme, mida ma tahan teha. Mulle pakutakse palju projekte, millel ma ei näe erilist mõtet - ärge saage minust valesti aru, selles pole midagi halba, kui filmi lihtsalt lõbu pärast tehakse ja vaadatakse. Ma vaatan ise ka hea meelega James Bondi filme, aga ise ma neid lavastada ei taha. Ma tahan, et see film oleks minu enda jaoks hariv, viiks mind vaimselt sinna, kus ma pole varem olnud. Ma tahan teha intelligentseid filme, millel poleks mingisugust ideoloogilist taaka.

Edust ja filmide võimest maailma muuta?
"Platoon" oli mu esimene suur kassahitt. Ja ma nautisin seda edu väga, sest ma olin algaja režissöör. Ja ju ma siis tabasin õige aja ja see teema kuidagi puudutas kollektiivset alateadvust. Aga mind painas see, et keegi ei räägi Ameerika loo kõrval Vietnami lugu, ka nemad kannatasid väga. Ja ma läksin ja tegin filmi "The Heaven and Earth" ("Maa ja taevas", 1993), mis kukkus Ameerikas totaalselt läbi. See on see Ameerika isolatsiooni-ideoloogia - isolatsioon on Ameerika identiteedi selgroog, ja neile ei meeldi vaadata "teiste" lugusid. Maailma muutmise soov on mõtetu, keegi "õpi" ajaloost, veel vähem filmidest.
Teine suur läbikukkumine oli "Aleksander" - millel väljaspool läks väga hästi, sest seda võis vaadata ka kui allusiooni Iraagi invasioonile. Ameerikas paraku lihtsalt ei ole võimalik mõelda, et üks väejuht võib olla ka homoseksuaalne. Ajalehtedes ilmusid pealkirjad stiilis "Aleksander on gei" ja kogu moos. Keegi ei tulnud kinno. Mulle endale oli see projekt väga kallis, ma tegin sellest kolm versiooni, viimane, "Alexander Revisited" (2007) on saadaval vaid DVD levis.

Meedia vabadusest?
Ameerika meedia kägistab ära iga uue ja värske mõtte. Vaadake kuidas praegu Obama peksa saab, sest kõik tegelikult kardavad seda muutust, mida omamoodi igatsetakse. Muutused on aeglased, ja eriti aeglased siis, kui "establishment" neile kogu aeg vastu töötab.

Digiajastust?
Ma tõesti naudin seda, kui ilusad on mu filmid Blu-ray peal, nad pole kunagi nii ilusad olnud. Aga jah, tuleb tunnistada, et suure kino aeg on möödas. Tundub, et Hollywood saab jätkata vaid Batmani ja kogupere-animatsiooni lainel, sest sealt tuleb kindla peale raha tagasi. Aga kes ütles, et režissöör ja staarid peavad suplema kuulsuses ja rahas?
Kuldajastust kukume me praegu igal juhul tagasi keskaega, peame omaks võtma trubaduuri malli. Kuid vajadus lugude järele ei kao kusagile. Kino muutus kasumit taga ajavaks tööstuseks ju vaid sellepärast et mingid inimesed Wall Streetil nägid, et sellega saab pappi kokku ajada. Edaspidi on kino vaesem, ja lugu ise peab olema selle võrra parem, suurem, puudutavam. Ja režissöör peab olema väga leidlik, et saavutada hea tehniline tulemus väikese rahaga. Inimesed kahjuks ei hinda enam visuaalset perfektsust - selles on süüdi televisioon, ja kõik need muud platvormid, mis pilti näitavad.

Filmi žanri valikust?
Mõnikord on lihtsalt mõtekam teha persoonist dokumentaalfilm kui mängufilm. Ma ei saanud teha dokumentaali Bushist, sest nad ei lasknud kedagi ligi, ja kahjuks ei saanud ma teha dokumentaali Alaksandrist, sest ma jäin ekspeditsioonile natuke hiljaks. Aga jah, Fidel Castroga oli huvitav vestelda. Ta andis mulle palju.

Poliitikast?
Mulle ei meeldi poliitika. Ja ma ei kipu poliitikasse. Mul poleks seal lööki. Mulle ei meeldinud juba kooli ajal see odava populaarsuse jahtimine. Kui sa hakkad seda populaarsusmängu, milleks paljud inimesed elu peavad, mängima, siis sa pead suhtlema kõigi nende inimestega, kes sulle tegelikult ei meeldi, ja võitma kõigi nende inimeste poolehoiu, kellest sul pole sooja ega külma. Teene teene vastu, olen sinu sõber kui sina oled minu sõber. Ma pole seda kunagi tahtnud kaasa mängida.
Poliitikat ma oma filmidesse kaasa ei too, mind huvitab inimene, ma tahan käia oma karakteri kingades, ma tahan aru saada, miks ta nii käitub, kust tema tõekspidamised tulevad. Ja sellel ei ole midagi pistmist sellega, et jah, ma hääletasin Obama poolt.

Seitsmekümendatest ja metsikutest pidudest?
Eeee, millistest seitsmekümnendatest? (saal rõkkab naerust). Ehh, mul on olnud lõbusaid aegu ka hiljem. Praegu paneb vanus lustimisele piiri. Teate, see režissööritöö ikka väga raske töö, on palju tagasilööke, ja sa pead selle vahepeal endast välja loputama. (Meedias on pidutseda armastavat ja kaks korda alkoholijoobes politseile vahele jäänud Oliver Stone ristitud ka hüüdnimega Oliver Stoned (pilves MT. )).
Minu eeskuju on Zorbas, nalja peab saama, muidu on võimatu edasi minna. Ükskõik mis juhtub. Jah, ma pidutsesin seitsmekümnendatel kõvasti, aga ma tõusin alati hommikul üles ja kirjutasin oma stsenaariume. Kõrvus Hemingway ütlus, et mehisuse tuleprooviks on see, kas sa suudad pohmelliga laua taha istuda ja kirjutada või mitte. Kuni lõpuks "Midnight Express" töösse läks ja mu lõpuks sellest virelemisest välja aitas.

*
Saalis istub kohaliku telekanali reporter, neljakümnendates küps ja ilus naine, kes küsib, mis on Stone'i edu saladus (what's your secret of success?) Stone keerab asja küsija jaoks äärmiselt piinlikuks - "What's my secret of sex? (mis on minu seksi saladus?). Teil sellega vist probleemi ei ole?" Rahvas müristab naerda, daami nägu on punaste kiharatega ühte karva. Delikaatne see mees ei ole. Richard Dreyfuss, kes filmis mängib Dick Cheneyt, nimetab ühes intervjuus Stone'i otsesõnu fašistiks. Stone ise arvab, et olgu filmitegemine nii kollektiivne kunst kui tahes, köögis saab olla korraga vaid üks kokk.

"W" - ümbersündinud mehe kentsakas portree
Kui Bush juunior järjekordse räige pohmelliga pargis sörkides kokku variseb, siis ei pane ta seda mitte oma raju eluviisi süüks, vaid võtab vahejuhtumit jumalikku sekkumisena. Ta peab oma elu muutma, sest tema töö pole veel tehtud. Anonüümsete alkohoolikutega ühinemise järel saab kaine Bush ka oma ülesande suurusest teadlikuks - nimelt on tema maise eksistentsi eesmärgiks saada Ameerika järgmiseks presidendiks! Kui ta sellest esimest korda koguduse õpetajale räägib, ei suuda too oma imestust varjata.

Ohtrate tagasivaadetega pikitud filmi ajaline liin ei lähe Iraagi sõja algusest kaugemale, teistpidi näeme aga noort korporatsiooni-Bushi, pätt-Bushi, joodik-Bushi, naistemees-Bushi, riiukukk-Bushi, laiskvorst-Bushi, mats-Bushi, keda ka Valge Maja aristokraatlik kord rikkuda ei suuda. Bush kirjutab vangide piinamist lubavale resolutsioonile alla, suu punnis burgerist ja salatileht suunurgas, ning mõmiseb täis suuga oma nõuandjatele, et sõna "piinamine" asemel tuleb midagi muud öelda, sest meil siin Ameerikas ei piinata inimesi. Küünilise maailmapoliitikat tagamaad avanevad presidendi meeskonna nõupidamisteruumides.

Filmi dramaatilisemad hetked pärinevad aga ühelt pressikonverentsilt, kui Bushi pressi-tiim on teinud ränga vea ning laseb läbi küsimuse, millest Bush pole teadlik. Küsimusele, kas ta kahetseb midagi ja kas ta tunnistab, et on teinud vigu, ei leia niigi sõnadega mitte kõige suurem sõber olev Bush ühtegi vastust. Sest - see küsimus pole talle kunagi pähe tulnud! Ta usub, et ta on hea mees ja ta ajab õiget asja. Seda tahtiski Stone näidata, et inimene, kes enam endas ei kahtle, ei saa olla hea inimene.

Enim küsimärke tekitab Stone'i stsenaariumi juures keskseks psühholoogiliseks liiniks veetud George W. Bushi pidev enesetõestamine, et kunagigi saada isalt kätte kiitus, millest ta on puudust tundnud, sest ta pole ei andekas ega tragi ega korralik nagu tema vend. Ja Stone lisab oma seisukoha piiritundetuks õigustamiseks filmi ühe üdini spekulatiivse stseeni, kus Bush juunior näeb pärast seda masendavat pressikonverentsi unes, kuidas isa teda hurjutab, et ta rikkus Iraagi sõja alustamisega ära Bushide hea nime, 200 aasta pikkuse töö.