Omasüüline alaealisus
Üks mõttetark määratles valgustust inimese väljumisena omasüülisest alaealisusest. Aga milline alaealisus on omasüüline? Kui inimene on alaealine, siis pole ta selles tavaliselt ise süüdi. See on lihtsalt looduslik tõsiasi, mis läheb üle. Omasüülise alaealisusega on arvatavasti tegu siis, kui inimene ei tahagi täiskasvanuks saada, vaid klammerdub juriidiliselt ja füüsiliselt täisealisena ikka veel lapsepõlve külge. Mainitud mõttetarga meelest tähendas alaealisus mõtlematut kuuletumist autoriteetidele ning pelglikkust kasutada omaenda mõistust. Aga tegelikult pole kaugeltki kõik alaealised sõnakuulelikud või arad. Lastele on, vastupidi, omane ka enesekesksus, julmus, pealetükkivus ja süüdimatus.
Niisugust omasüülist alaealisust võib leida kõikjal noortekultuuris, millest on tõesti saamas Peeter Paanide kultuur. Leidub terve hulk loojaid, kes paistavadki tahtvat jääda igavesti alaealisteks. Üks arvamusliider kõneleb sageli uhkelt oma “ealistest iseärasustest” ja “lapsesuust”, teine kuulutab, et ei tahagi saada küpseks. (Täiskasvanutel on ju teadagi igasugu mured – konnasilmad ja kommunaalmaksud.)
Silmapaistvaimat trendi praeguses eesti kirjanduses ja kunstis võiks seega nimetada puerillismiks või infantilismiks. Autorid ise ei ole küll paberite järgi alaealised, aga näib, et nad meelsamini oleksid seda. Primitivismi kaaslane puerillism ei ole kultuuris kindlasti midagi uut ega enneolematut. Juba romantik William Wordsworth arvas, et “laps on inimese isa”, ning niihästi Thomas Pynchon kui Maimu Berg on pidanud 60ndate põlvkonnale iseloomulikuks suutmatust täiskasvanuks saada. Aga tundub, et praegune lapsemeelsus rõhutab veelgi rohkem neid lapsepõlvevõlusid, mis seostuvad vastutuse puuduse ja süüdimatusega.
Uuema eesti puerillismi isa ja parim esindaja oli arvatavasti Tõnu Trubetsky. Tõelise võlurina andis ta noorsooromantika klišeedele uue elu ning lõi oma aastakümnetagustes laulutekstides ja romaanides lummavalt tervikliku poisimaailma. Nüüd on niisugused taotlused saanud normiks.
See võib väljenduda näiteks uuema proosa pöördumisena muinaslugude poole. Või siis lähtumisena võitmatu täitsamehe ideaalist. Või lapsepärastatud kirjaviisi kasutamisena. Luule pueriilsus avaldub kollektiivse nartsissismina. See paradoksaalne väljend võiks tähistada ühest küljest seda, et noorluuletajad on väga enesekesksed ning jälgivad armunult iga oma keha- ja hingeliigutust ning teisalt peavad nad intensiivset siseringidialoogi oma rühmituskaaslastega, unustades küsida, miks see kõik peaks suuremale publikule korda minema. Küllap kannustab autoreid hirm, et nende siseelu jääks ebatäiuslikuks, kui seda ei toodaks avalikkuse ette.
Alaealisus ei pea tähendama tingimata armsat sinisilmsust – tänapäeva Peeter Paan keerab sageli oma lapsepõlvemütoloogiale mingi perversse keeru peale. Vaadelgem näiteks Liina Siibi, Tarrrvi Laamani või Jasper Zova kunstitöid ning Kiwa keeletundlikku luulekogu “Lastehaiglast põgenenud mänguasjad”.
Niisiis on mulle hakanud paistma, et üks tähtsamaid tendentse, mis noorte loomingut tänapäeval ühendab, on puerillism. Küllap on sellel omad laiemad ühiskondlikud juured – meenutagem kasvõi teletupsude mõne aasta tagust populaarsust yuppie’de seas. Hiljuti lugesin, et Tallinna külastanud populaarse noorsookirjaniku Paolo Coelho arvates olevat Saint-Exupéry parem kui James Joyce. Mõistagi jäävad alaealised (kas omasüülised või mitte) ikka eelistama Tolkieni Thomas Mannile ja Lindgreni Lev Tolstoile. Kindlasti on mõlemas laadis võimalik luua häid asju.
Aga praeguses konjunktuuris tekib küll üha sagedamini igatsus täiskasvanutele mõeldud kultuuri järele. Kui Doris Lessing arvustas mõne aasta eest Jaan Krossi “Professor Martensi” ingliskeelset tõlget, rõhutas ta, et see on raamat täiskasvanutele. Tänasel päeval kõlab see ülima komplimendina.
