15.02.2008, 00:00
Õnn on olla inimeste seltsis
Kultusautorit J.D Salingeri ja režissööri Wes Andersoni seob armastus intelligentsete veidrike vastu, leiab Maria Ulfsak-Šeripova.
Wes Anderson on ise korduvalt tunnistanud, et tema lemmikkirjanikud on kaks 20.
sajandi ameerika meest – Francis Scott Fitzgerald ja Jerome David
Salinger. Andersoni loomingust leiab mõlema autori mõjutusi, kuid
Salingeri motiivid hakkavad eriti teravalt silma – neid on kasutatud nii
otseste tsitaatidena kui aimatavate viidetena.
Anderson liigitatakse
üldiselt kerglaseks komöödiameistriks. Ka Salingeri ei peeta
just kõige sügavamaks 20. sajandi kirjanikuks – rohkem
lahterdatakse ta võltssalapäraseks noorte kultusautoriks, kes on
küll huvitav, terane ja zen-budismist mõjutatud tegelane, kuid
kelle aktuaalsus on aastatega lahtunud. Need eelarvamused on pealiskaudsed.
Viitsides kummagi autori loomingusse süveneda, on võimalik
avastada, kui mitmetasandilised, humaansed ja soojad on nii Salingeri tekstid
kui Andersoni filmid. Salinger oli oma lühikese kirjutamisperioodi jooksul
loominguliselt tunduvalt küpsem kui Anderson, kelle ehk viimased kolm
filmi (“Tenenbaumid”, “Mereelu Steve Zissou seltsis” ja
“Darjeeling Limited”) on enamat kui lihtsalt
ajaviitekomöödiad. Aga midagi on nende kahe autori töödes
sarnast. Ei saa väita, et Anderson oleks häirivalt kopeerinud
või maha kirjutanud – pigem on ühendavaks lüliks teatav
meeleolu, tunnetus.
Viiteid lemmikkirjanikule on Andersoni filmides
üsna palju: “Pudeliraketis” on Anthony ja tema õe suhe
sarnane Holdeni ja Phoebe’i suhtega lühiromaanis “Kuristik
rukkis”, “Rushmore’is” lendab Max koolist välja
nagu Holden. “Tenenbaumide” õnnetul suurekssaanud
lapsgeeniuste pundil on ilmselged paralleelid sealsamas New Yorgis elanud
juudi-iiri päritolu seitsmelapselise Glasside perekonnaga,
rääkimata otsestest tsitaatidest (vannis suitsetamine,
banaanikala-jaaguarhai jne). Nii Salingeri kui Andersoni loomingus saab
välja tuua oluliste teemadena surma (lähedase kaotuse),
spirituaalsuse otsingud (jumala ja religiooni temaatika), ühe pere laste
omavahelised suhted ning sidemed laste ja vanemate vahel.
Mõlema autori tööd on vaimukad (kohati isegi väga
naljakad), samal ajal traagilised, jättes hinge mingi seletamatu nukruse.
Tegelased on intelligentsed ekstsentrikud. Nende elu keerleb tihtipeale
ümber oma veidra pere- või sõpruskonna, mis on küll
mitmes mõttes düsfunktsionaalne, ent samas armastav ja
mõistev. Peategelasi on mitu. Lõppjäreldused ega moraal pole
selged.
On ka erinevusi. Andersoni tegelased ei ole
ümbritsevaga nii tugevas konfliktis, nad ei ole nii tundlikud, nii
poeetilised, nii allergilised ümbritseva võltsuse, ebasiiruse ja
egoismi suhtes. Nad elavad ikkagi värvilistes ja rõõmsates
komöödiates, kus lapsed on hirmus täiskasvanulikud ja
täiskasvanud omakorda meeletult lapsikud [vaadake kas või puu taga
luuravat Royal Tenenbaumi (Gene Hackman), kes endale surmatõve
külge valetab, et pere tähelepanu võita].
Ega
nende kirjanduslike paralleelide otsimise ega sügavama tähenduse
väljakaevamisega ei maksa ennast kõnealuste filmide puhul vaevata
– nautige hoopis elamust. Mu jutu mõte on muus. Tahtsin öelda
seda, et ärge laske end ära petta Andersoni värviküllasest
fantaasiamaailmast. Kõigi nende veidrate vanameeste ja närviliste
noorukite ja salapäraste naiste ja dalmaatsiahiirte ja jaaguarhaide ja
varaküpsete poistega tutvudes vaadake ka pealispinna alla. Need pole
lihtsalt imelikud tüübid mingist Ameerika naljafilmist, vaid neis
igaühes on peidus üleskutse olla sallivam, sõbralikum ja
õnnelikum.