Õnneliku lõpuga kroonika
Suurtöö viimane, 4. köide on
dramaatiline, aga ka kõige õnnelikuma sisuga, lõppedes
iseseisvuskatarsisega.
Algus on küll lohutu, Brežnevi
järel tuleb Andropov, Andropovi järel Tšernenko. Nagu ka
varasemates köidetes, on teoses kesksel kohal Eesti
iseseisvusvõitlus, kaheksakümnendate algul oli suur
vabadusvõitlejate vangistamine ja tagakiusamine. Pidevalt on pilk ka
Poolas Solidaarsuse käekäigul.
Teose moodsust näitab
popkultuuri kajastamine. Bill Haley või Bob Marley lahkumine saab
märgitud ülevaateartikliga. Teise tähtsama kunstiliigina on
põhjalikumalt esil film. Suurte kunstiteoste kõrval on juttu ka
kaaluka sotsiaalse sisuga filmisündmusest –
“Emmanuelle’i” esitamisest Soome telekas.
Kirjandusartiklid paistavad silma hoogsa kõnekeelse
sõnastusega, mis siinses kontekstis asjakohane. Ranneti teosed kandnud
“punast ideoloogiat selle kõige primitiivsemal kuju”.
Kunstis meenutatakse ka mõnede tänaste tegijate punasevõitu
teoseid, nagu Raivo Järvi postkaarti aastast 1983 ja Aapo Puki
plakatit.
Majandusest on vähem juttu kui “kultuurist ja
elust”. Oleksin oodanud leida meie menukamaid kirjanikke ühendanud
esimest eesti kirjastuskooperatiivi Kupar. See oli omal ajal pea sama
kõva sõna kui Eesti Ekspress.
Mõistagi on
korduvalt juttu printsess Dianast, Grace Kelly surmast, aga lugeda saab isegi
rahvusvahelist klatši -- murdvargast kuninganna Elizabethi magamistoas.
Kohalikust kõmust on meenutatud kannibali vahistamist, keda on
kirjanduses jäädvustanud Mati Unt.
Kodumaistest
poliitikutest on kõige rohkem mainitud Lennart Merd, mis on ka ilmselt
õiglane. Korduvalt leiab meenutamist ka vabanemisaegse Tallinna linnapea
Hardo Aasmäe roll (nt laskis Lenini kuju maha võtta), millest pole
olnud nii palju kuulda kui poliitikas püsinud meeste tegemistest.
Mis puutub Gorbatšovi, siis Lennart Meri on tema suhtes
üsna põlglik olnud ning sama joont jätkab siinnegi teos.
Igatahes on tema karskuspoliitika (mille kohta meil viimasel ajal justkui
tunnustussõnu kuulda) saanud teoses hävitava hinnangu.
Paistab, et joomine pole raamatu toimetajaskonnale siiski kõige
tuttavam ala, sest leheküljel 419 oleval pildil viibib Islandi peaminister
kahtlemata Gloria veinikeldris, mitte Rotermanni soolalao keldris (nagu
väidetud), viimases pole ei pudelitemerd ega Epp-Maria Kokamäe
freskosid. Ka võinuks nimetada pildil olevat silmapaistvat
tõlkijat ja tollast suursaadikut Arvo-Jürgen Alast.
Aga
muidugi on see ebatäpsus täitsa tühine, mis teose
väärtust ei kahanda. Lõputult võib vaielda
rõhuasetuste üle, aga mulle miskit ülekohtust silma ei
hakanud.
Niisiis esinduslik ja õnneliku lõpuga
kroonika, täpselt nagu sajand isegi. Pildirohkena ja üldarusaadavas
kõnepruugis – õnnelikult on välditud meie
vaimutööliste seas sageli lokkavat erialakeelt –, pakub see
head mälupidet. Pildiga äratoodud uudis novembrist 1997: algab
“XX sajandi kroonika koostamine” oli hea uudis.