“Öösorr”
(Öösorr)
See on muusika taustaks sauna- või firmapeo sildi all peetavale
suvisele joomale, kus üle poole rahvast ei taha miskipärast kuulata
vana head Termikat ja Meie Meest, vaid nõuab “midagi
hingele”.
Kaks lasteteatri näitlejat on kaenlasse
haaranud akustilised kitarrid ning tõtanud rüsinal
nišši täitma.
Tulemus polekski ehk kõige
hullem, kui vaeva oleks nähtud mingisugusegi oma näo otsinguga.
Kitarrifolgi, eriti bardimuusika juures on eristumine eriti oluline
ning tähelepanu äratab enamasti kummaline vokaal – meenutagem
kas või Neil Youngi, Bob Dylanit või Malvina Reynoldsit, aga miks
mitte ka oivalist laulvat näitlejat Tõnu Tepandit.
Öösorri kaks meeshäält kõlavad paraku nii
iseäratult, et voolavad kohe pärast kuulmist meelest, jättes
maha vaevuaimatava maigu akustilisest Erich Kriegerist. Isikupära ei lisa
ka Sulliwani ülihoolikas ja võib-olla just seetõttu
steriilne stuudiotöö.
Ja täidaks siis
Öösorr vähemalt hea folgi teise tingimuse – edastaks
tugevas tekstis teravaid teemasid –, aga ei! Ühel kahest mehest,
Priit Öövlil, magusvalusate, metafooriküllaste
sõnade seadmiseks oskust jagub, ehkki vahel ei jõua need kusagile
välja. Aare Pai maotu ning enamasti riimita-rütmita lorisõnum
piirdub aga alkoholismile õhutamisega, kui ei juhtu just intsesti-
või dendrofiiliarõõme kiitma (“Don’t
põe”, “Mustsõstrapõõsas”), ning
seda on korraga masendav ja äärmiselt piinlik kuulata. Paraku
moodustab Pai “looming” plaadist tubli poole.
3
